Telepurk teadupärast ei valeta kunagi. Nii tuleb puhta tõena võtta natukese aja eest teležurnaalis „Reporter” näidatud teravat materjali, kus pealesirguv noor naissugu avameelselt tunnistas, et romantikat nad küll poistelt ei oota. Mis luuletused, mis lilled!? Mees peab asjalik olema – ainult sellisega saab luua … njah, mida? Peret või? Kodu või? Või, või, vä?

Näed, ongi kohal oht langeda manamisse, et kuis küll noorus on hukas, aga, vaat, meie ajal …! Päh! Noorus on alati hukas. Pealegi, inimesed on sellised nagu aeg – on aeg väike, on inimesed väikesed ja vastupidi. Ju siis tabavad noored plikad ajastu vaimu. Luuletamine ei too seemneid või muud mahetoitu disainlauale. Lilled – mis neistki kasu? Ainult prahti ajavad.

Tühja kah. Hallid karvad võtavad habemes aina rohkem ruumi, mis 1001 öö juttude järgi tähendab, et elu kisub vaikselt elatud olema. Ennast tähtsaks tehes – võib-olla kaob siis koos minusuguste vanade peerudega ka maailmast romantika. Tuleb hea uus ilm, kus ei oodata lilli ja luuletusi. Ega oodata ka, et ust lahti tehtaks, mantlit selga aidataks. Isegi seda ei oodata, et raskeid asju tassida aidataks. Ega aidata ka. Isiklikud kogemused mõnest kontorist olid, et kui on midagi, mis tõepoolest naisterahva naba paigast liigutavad, siis otsitakse dinosaurused üles.

Näh, jälle hakkad nooruse kallal norima. Oli ju öeldud, et see on alati hukas, on alati olnud ja saab olema. Kuigi dinosaurus on natuke nukker. Oh, romantika. Mida me selle all ka ei mõistaks. Lilled, luuletused, laulud, unistused, värinad, südamepekslemine, kummaline hingeldamine, hõõguvad palged. Kuidas ilma selleta? Kuidas ilma selleta ülepea oleks isakski saadud? Ei kujuta ette. Võib-olla kaob isadepäevgi kunagi. Niikuinii imelik püha, mida kuidagi tähistada ei oska. Kui lapsed väikesed olid, siis aeti ikka hommikul üles ja õnnitleti. Kooki tehti ka. Kõik. Ei osanud pidada. Aga selle romantika surma valguses tuleb pähe, et võiks tähistada küll. Eks ole ju mehed niikuinii vähemus. Isad omakorda vähemus. Romantikud siis koolev vähemus – kui nõudlust pole, surevad välja, karm turuseadus. Ja mida vähemused teevad – paraade! Suure kisa, kära, ette ja taha lainetava vihaga.

Teeme ka! Isadepäeval. Romantiliselt. Ma kujutaks ette, et koguneks mehepojad kuhugi. Kaasas lilled, peas mõni luuletus, taskus romantilist tüüpi joomaaeg. Pole vajadust teha mingit ülemaalist kokkutulekut. Igaühel on oma arusaam romantilisest paigast, sinna mindagugi. Ikka on kuskil mingi veekogu, olgu ta meri, jõgi või järv. Või mets või mis tahes. Jalutatagu, loetagu omaette luuletus, mõeldagu romantilistele hetkedele, rüübatagu romantiline lonks, visatagu lilled maha või merre. See peaks olema kõdunev ökopraht, mille eest trahvi ei saa, ehk? Ja ongi kõik. Paraad peetud. Isadepäev tähistatud. Eks näeb, kas pärast tuleb romantikapõlastajate viha ja mõni mees kuskil peksa ka saab.