ARVAMUS

Esmaspäeval, 26. novembril tähistati kodanikupäeva. See päev on märgiks sajanditagusest Eesti kodakondsuse määruse vastuvõtmisest. Kodanikupäeva tähistamine on aga tunduvalt noorem traditsioon, alles 20 aastat on sel päeval end rohkem kodanikuna tunda püütud kui kõigil teistel kalendripäevadel. Kodanikupäevale proovitakse suruda arvukalt üritusi, et kodanikke rohkem teavitada, panna neid end rohkem kodanikuna tundma ja seda ka julgelt välja näitama. Kõnnitakse helkurkõndi, alustatakse ühisnädalat, jagatakse tublimatele kodanikele mitmesuguseid tunnustusi.

Aga mis eristab eriti tublit kodanikku sellest tavalisest? Kodanikuks olemise õigused on ju kõikidel Eesti kodanikel. Millegipärast väärivad paljud veel eraldi tunnustust. Kellele tunnustust ei jagu, saab vaba voli nautida kõiki neid muid häid ettevõtmisi, mida kodanikupäeva populariseerimiseks ja sundmeeldetuletamiseks korraldatakse. Kodanikuks olemine on kindlasti privileeg. Paljudele meist ei ole antud võimalust olla ema või isa või vanaema või vanaisa, kõik sellised tähtpäevad jäävad kalendris ainult nukralt kõrvaltvaatamiseks. Eesti kodanik saab olla igaüks, kellel Eesti kodakondsus, kasutagem siis oma võimalust tähistada.

Selle suure lusti ja üritustemöllu keskel ei tohi kodanik oma õiguste kõrval ära unustada kohustusi. Kui ka unustatakse, siis ei tasu muretseda, õige pea saabub meeldetuletus. Üks õige Eesti kodanik on seaduskuulekas, maksab sendi täpsusega ära kõik maksud, naudib võimalikult vähe riigi poolt ette nähtud hüvesid ja tasuta võimalusi, käib korrektselt alati valimas ning hoiab toanurgas sinimustvalget, et see pidupäeval heisata.

Ehk on viimane aeg pärast 20 aastat hakata kodanikupäeva rohkema tõsidusega võtma ja veel rohkem tähistama? Tasuks lähtuda ka kodanikupäeva motost, mis peaks olema seotud aastat läbiva temaatikaga. Kõige optimistlikuma ja võimalusterohkemana kõlab 2003. aasta moto, mis lubab, et „Eesti kodanik on Euroopa kodanik”. Esimese motona andis see võimsa platvormi järgnevate motode tähelennuks, kuid nii võimsalt ja laialdaselt Euroopa mastaabis kodanikuks olemist ei luba ükski järgnev. Tänavune moto ütleb vaid, et „Ühine riik liidab”.

Milles peitub ühe väikerahva õnn ning kas selleks eksisteerib mõõtühikut? Kui me räägime traditsioonidest, kommetest ja kalendritähtpäevadest, teame, et need eksisteerisid enne meid ja eksisteerivad pärast meid. Kui aga rääkida tänapäeva kommetest, on ühed justkui hääbumas ja teised peale tulemas. Ühele on kommete ja rahvakalendri tähtpäevade tähistamine üleliigne, teisele aga annab see ühtekuuluvus- ja rahulolutunde. Kultuuriministeeriumi arengukava tulevikuplaanideks aastaks 2030 on Eesti kultuuriruumi elujõulisuse hoidmine, Eesti rahvuse ja kultuuri jätkusuutlikkus, eestluse püsimine. Tekib küsimus, kas me väärtustame oma rahvust ühtemoodi? Mis ühe jaoks võib tunduda õnn, on teise jaoks õnnetus.

Õigupoolest tundub, et ühiskonnas on tekkinud mitu leeri. Palju räägitakse maaelu hääbumisest, linnastumisest ja palgavaesusest. Ühed jooksevad ummisjalu linna parema palga järele, et saada osa valitsevast kosmopoliitsusest ning võib-olla leiavadki oma õnne. Teised aga võitlevad selle eest, et neil lastaks elada maal: kasvatavad loomi, väärindavad oma toodangut ja on õnnelikud omal moel. Nii ühel kui ka teisel juhul on vaja teha valikuid. Kas aga palju räägitud riiklik Kagu-Eesti programm loob piirkonna inimestele parema elu, selgub aastate pärast. Meie kultuuri, rahvuse ja elukestvuse eest vastutame kõik koos, sest õnne valem ei põhine arvutustel, vaid meie endi tõekspidamistel.

Ka perekonnaõnn on aastatega teisenenud mitmetähenduslikuks. Hoolimata kommetest ja ajastust on perekonnas alati tähtsal kohal olnud isad. Käesolev sajand ei ole isade rolli vähem tähtsaks muutnud. Nad võivad olla lapsehoolduspuhkusel, koduhoidja või palgateenija rollis või mitmes rollis korraga. Ja see ongi iga perekonna otsus – kas ollakse ühtmoodi õnnelikud või teisiti. Ärgem siis vähetähtsustagem neid isasid, kes meil veel on. Tänapäeval võib isaks olemine olla raskem kui kunagi varem, sest nii nagu emadele, on ka neile ühiskond pannud suured ootused. Isad, ärge alahinnake neid ootusi.

Perekonnaõnne eest vastutavad kõik pereliikmed ühtemoodi. Ükskõik, kas tegemist kärg- või tavaperekonnaga. Süüa tegema, koristama, tööl käima või elutähtsaid otsuseid vastu võtma peavad nad kõik ühtemoodi. Öeldakse, et iga mees on oma õnne sepp. Kui palju on siis õnneks vaja? Mitte palju. Õnn võib peituda lihtsates asjades ja seda võib leida igal pool. Kas või kalendritähtpäevade ja traditsioonide elushoidmises.