ARVAMUS

Omavalitsuste liitmise asi, mida valitsus on veeretanud nagu kuuma kartulit juba ligemale 20 aastat, tuleks lõpuks ära otsustada, et inimesed saaksid rahulikult oma plaane teha. Praegune olukord, kus väiksemad omavalitsused elavad pidevalt nagu püssirohutünni otsas, ainult süvendab ebakindlust tulevikus suhtes.

Sõmerpalu vallavanem Aare Hollo mäletab hetke ajast, kui Võru maavanem oli Robert Lepikson, mil valdade juhid maavanema juurde kokku kutsuti, et kokku leppida uute omavalitsuste piirides. Sellest ajast on varsti möödas paarkümmend aastat, kogu selle aja on räägitud, kuidas kohe-kohe hakatakse omavalitsusi kokku panema, aga mitte midagi ei ole juhtunud.

Viimati rääkis haldusreformist kindlas kõneviisis regionaalminister Siim Kiisler. Tema jutu järgi oleks pidanud reform juba ammu tehtud olema ja omavalitsused kokku pandud. Maksumaksja raha eest käis kõva rabelemine, sajad ametnikud tootsid tuhandeid lehekülgi pabereid, aga mitte midagi ei juhtunud. Reform on siiani läbi viimata.

Nüüd on haldusreformi peal uus ja uue kõlava nimega minister, kes räägib samuti reformist kindlas kõneviisis. Et aastani 2017 saab ise vabalt liituda ja et alates 2018. aastast hakatakse vägisi kokku panema. Omavalitsustöötajad võtavad seda juttu juba külma rahuga, sest viimased sellised jutud on juttudeks jäänudki. Inimestele, kes asjaga lähemalt kokku puutunud, on kasvanud paks nahk selga.

Neis inimestes, kes tahavad pikema aja peale plaane teha, tekitab pidev reformijutt ja lubadustest kinni pidamata jätmine suurt ebakindlust. Kui valitsusliitu juhtiv Reformierakond on valijatele sisendanud, et nendega koos võib kindel olla, siis haldusreformi asi on kindlusest ikka väga kaugel. Inimesed ei tea, kas omavalitsused jätkavad või mitte, kas koolid, lasteaiad ja muud asutused jäävad püsima ja kas maapiirkonda on üldse mõtet elama jääda või mitte. Üldises ebakindluse õhkkonnas on igaks juhuks kindlam kolida mõnda suurde linna, mida haldusreform ei puuduta.

See, et seakatk on Eestis kodusigadel levinud kiiremini kui Lätis, on häbiasi. Veel suurem häbiasi on, et süüd katku levimises püütakse veeretada jahimeestele.

Jahimeeste pahameel katku leviku tõkestamise osas on õigustatud. Möödunud aastal oli selge jutt, et Eestis piiratakse metssigade küttimist, et sigu mitte liikvele ajada ja katku vähem levitada. Oli lootus, et sead surevad niisama metsas maha ja kodusead jäävad puutumata, kui järgida hoolikalt hügieeninõudeid. Valgevenes talitati vastupidi – metssigu hakati massiliselt küttima, mis pani sead liikuma ja haigus levis kiiresti üle piiri Leetu ja Lätti. Eestis püüti Valgevenes tehtud vigadest õppust võtta. Kui oli otsus, et sigade küttimist piiratakse, siis jahimehi süüdistada väheses sigade küttimises on selge häbematus.

Katku leviku tõkestamise puhul torkab silma erakordselt suur rumalus ja küündimatus. Kõigepealt algavad jamad sealt, et vastutus on jagunenud Tallinna ja Brüsseli vahel. Eestis koostavad ametnikud aruandeid, mille põhjal tehakse korraldused Brüsselis, Euroopa Komisjoni tervise ja tarbija peadirektoraadis (LG SANTE), mida juhatab endine Tšehhi keskkonnaminister Ladislav Miko.

Brüsselis on kehtestatud küll ridamisi piirangutsoone vastavalt katku levikule nii metsas kui farmides, aga sellest on haiguse leviku tõkestamiseks olnud vähe abi. Nii näiteks vedasid ja ilmselt veavad maaeluminister Urmas Kruusele alluva riigiettevõtte AS Vireen sõidukid katku surnud sigu mööda Eestit ringi, nii et läga lendab igale poole laiali. Selline teguviis põhjendab asjaolu, et katku on leitud farmides, mille lähedusse pole haigestunud metssead veel üldse jõudnudki. Mitme farmi juhid juba seostavad katku levikut riigiettevõttega, sest haigestumine toimus vahetult pärast AS Vireen auto külastust. Kokkuvõttes on tegemist puhtalt riikliku katku levitamisega, mille eest oleks ilus ametnikud vastutusele võtta ja ministril amet maha panna. Selle asemel jätkub neil veel jultumust süüdistada jahimehi.