Linnaitaallased

Võin käsi piibli peal vanduda, et Itaalia linnaelanike kortermajade keldrites on vaid autogaraažid ja kui auto kõrval peaks olema pisutki vaba ruumi, siis seal on vana kola. Korteri sisemuses asuvates panipaikades on aga hoiul kasutu kraam, mida võib kunagi tulevikus vaja minna. Ravimtaimi ei ripu „kunksmoori” köögi kombel mitte ainsamaski ruuminurgas. Need üksikud linnakodanikud, kes pärinevad „ürgajast” ning nostalgia mõttes keedavad talveks mustikamoosi ja tomatikastmeid, elavad tavaliselt eramutes või ridaelamutes, kus on võimalik hoidiseid jahedamas ruumis säilitada. Mina elan Pisa linnas, mille elanike arv koos eeslinnadega ulatub ligi 100 000ni, ja käesoleval sügisel olen näinud vaid kahte inimest, kes koos minuga linna lähiümbruse tühermaadel viigimarju korjasid.

Viigimarjad küpsevad puu otsas nii-öelda järk-järgult ja iga kord, kui läksin „marjule”, võisin olla raudkindel, et keegi teine pole minust ette jõudnud. Saak oli väga rikkalik ja ulatus parematel päevadel 40 kilogrammini, mille keetsin kõik moosiks. On väga raske mõista, miks rahvas suhtub ükskõikselt ülimaitsvate viljade all lookas olevatesse puudesse. On ju teadupoolest majanduskriis, 40 protsenti noortest on töötud, riik ägab immigrantide koorma all. Ent MITTE KEEGI EI KORJA ei Kreeka pähkleid ega viigimarju, kusjuures nende kilohind supermarketites ulatub seitsme-kaheksa euroni. Ma pole näinud mitte kedagi, kes korjaks loorberilehti, rosmariinioksi, saialilli, salveid, lavendlit jms, mis kõik kasvavad looduses täiesti vabalt ilma inimliku hooleta.

Lõuna-Itaalias märkasin pidevalt, et mõned linnaelanikud korjasid metsikult kasvavat apteegitilli ja nurmedelt mitmeid erinevaid taimi, mida sobis potti panna või kuivatada, kuid Põhja-Itaalias seda ei näe.

Maaitaallased

Maaelanike keldrites on muidugi asi täiesti teistsugune, sest nemad on ju need, kes linnarahvast toidavad. Maarahva keldris on vein ja oliiviõli ning tomatikastmed kindlal kohal. Ajakirjanduslikust huvist käisin sel sügisel viinamarjaistanduses tööl ja selle veinimõisa pere tööpuuduse üle ei kurda.