Reisiajakiri GO (reisiajakiri.gomaailm.ee) on vanemale inimesele kallis (3,7 eurot) ja see on rohkem pildi- kui tekstiväljaanne. Värske number sisaldab 35 ja pool lehekülge tutvustusi Peipsiveerest Mustvee ja Emajõe Suursoo vahel — seega ligemale poole numbri kogumahust. Ära ei maksa seda ajakirja visata, kui olete ta ostnud, sest küllalt palju on autorid pühendanud ruumi Lääne-Peipsimaa lähiajaloole, mis raamatuks niipea ei saa.

Tagantjärele võib Lääne-Peipsimaa vanemat ajalugu Skamjalt Mehikoormale jälgida Leonid Mihhailovi kakskeelsest raamatust „Peipsimaa asulad” (Tallinn, 2008), millest piisaks, kui see leiduks igas kohalikus rahvaraamatukogus, sest kui pole just selle teema asjatundja, on 31,64 eurot (ajakirja kaanehind) kulutada mujalegi. Leonid Mihhailovi raamat (256 lk) on haruldaste ülesvõtetega rikkalikult illustreeritud kuni kaante sisekülgedeni – seega on kõrge hind arusaadav. Probleem seisneb hoopiski selles, kas inimene, kes sõidab Tartust Narva, oskab seda raamatut otsida ja kas ta kujutab ettegi, kui sügavale järve veepiirist sissepoole Lääne-Peipsimaa ulatub.

Kirjutada või mitte?

Aastate eest palus kunagine Eesti NSV kergetööstuse minister Jüri Kraft minult korduvalt, et ma kirjutaksin raamatusse Mustvee kooli kohta oma emast Maja Oleskist (1909–2000), kes töötas seal inglise ja saksa keele õpetajana keskastmes (nüüdses terminoloogias põhikoolis) aastatel 1935–1940, kuid asendas kolleege teisteski ainetes. Aastatel 1940-1941 nimetati ta jõuga kooli direktoriks, sest elanikkonna venekeelne enamus nõudis kooli venestamist, aga Maja Olesk kui Eesti vasakpoolsuse rajajate neljast tütrest üks leiti olevat sobiv kompromiss. 1941. aastal, sakslaste tulles, tõlgendati seda kollaboratsioonina ja ema paigutati ümber Tartu kommertsgümnaasiumisse asendusõpetajaks. Õpilased mõlemast koolist otsisid ta alates 1960. aastate lõpust regulaarselt üles ja Mustvee omad olid ka tema matustel. Ta suhtles mitme kunagise kolleegiga ja kuna kellelgi neist polnud meie kodus põhjust öelda perepojale, et mine tegele oma asjadega, siis on episoodid meeles.

Ent mul oli juhust rääkida ka vähemasti ühe ema Mustvee-õpilase klassikaaslasega tolle algkoolipäevilt Jõhvist, kes esitas klassivennast sootuks teistsuguse pildi, kui oli minu emal. Maja Olesk oli õpetanud üht poissi teiste hulgas, poisi klassikaaslase meelest oli poiss aga juba päritolult punane – mitte kommunistlik karjerist, vaid nõukogude korra pooldaja. Kui ema läks Mustveesse seepärast, et seal vabanes koht, aga Paldiskis oli põhikool aastal 1935 suletud, siis tolle pooldaja vanemad kolisid Mustveesse parema töökoha otsinguil.

Kirjutada nondest aastatest ilma romantikata, kuid arhiivimaterjale siiski tundes – see tähendaks süvenemist maailma, mis on niikuinii täis sedavõrd palju praegusenigi kestvat ülekohut ja valet, et ainuvõimalik tundub olevat teda puhastada. Kuidas Maja Oleskit jälgis poliitiline politsei enne Teist maailmasõda, sellest sai ta teada kohe, sest üks kauane perekonnasõber sõimas ta valesse seltskonda sattumise pärast läbi. Ent 1941. aastal tekkis Mustvees täiesti äraspidine olukord: kui sakslased hakkasid otsima kohalike venekeelsete ja vanausuliste hulgast äraandjaid, polnud sealkandis kedagi, kes oleks vallanud kolme kohalikku keelt ja tundnud elanikke. Filosoofiadoktor Jaanus Plaat kirjutab artiklis „Vene vanausuliste suhetest õigeusu kiriku ja riigivõimuga Eestis” (GO 2012, nr 4, lk 32), et „vahel peeti suurte habemetega vanausulisi ka Nõukogude partisanideks, kuid asja selgumisel lasti nad sakslaste poolt enamasti vabaks”. Võin kinnitada, et Maja Olesk oli üks nendest, tänu kellele nii läks, kuid jutt ei käinud ainult habemikest, vaid ka mutikestest.

Lähiajaloo kaks palet

Nii olulised mõisted nagu „üldajalugu”, „kodulugu”, „lokaalajalugu” ja „lähiajalugu” on kõik kokkuleppelised, neil ei ole üht ning ainult üht definitsiooni. Vana tava järgi on üldajalugu Euroopas ikkagi mitte oma rahva, vaid teiste rahvaste ajalugu Vanas Maailmas kuni pärslasteni, ent lokaalajalugu pole mitte osa üldajaloost, vaid ühe geograafilise punkti, näiteks Simuna, ajalugu üldajaloolisel taustal. Viimane on möödapääsmatu, kui me peame silmas näiteks luterlust Läänemeremail või kohtusüsteemi isevalitsuslikul Venemaal. Üldajalooline probleem on järelikult ka Lääne-Peipsimaa läänepiir, mille loodetipuks võiks väga tingimisi pidada Avinurmet. Tulles sealt allapoole, tekib piiriga raskusi Tartust lõuna pool, sest näiteks Gustav Suits, kes sündis Võnnus, ei pidanud ennast kuidagi peipsimaalaseks.

Võib-olla on targem jätta sisepiiri mõtteline tähistamine eeltööde praeguses seisus edasiseks ja kirjeldada jupphaaval alast kui tervikust seda osa, mis asub Mustvee-Koeru joonelt põhja pool, sest asjaomaseid
uurimusi lugedes tulevad valged laigud kiiresti nähtavale. Niinimetatud Jõgevamaa ehk Põhja-Tartumaa metsi ja Avinurme puutööndust on käsitletud mitmes raamatus, kuid varasem palgiparvetus on teada väga üldjooneliselt.

Lähiajalugu on siinkirjutajale suurel määral teedeehitus ja äralõiked kruntidest uusasukate kasuks. Ma ei mõtlegi uurimistööd selleks, et anda asju kohtusse, sest tõenäoliselt on enamik vastavatest juhtumitest aegunud. Mõtlen nende kunagiste majavalitsuse juhatajate mõtlemisviisile, mis pidi veel 1989. aastal lähtuma veendumusest, et okupatsioonikord on igavene.

See teema pole küll meeltülendav ja vanade ajalehtede järgi seda uurida ei saagi, aga on absurdne, kui me võtaksime selle teema päevakorrast üldse maha ja ootaksime visalt, kuni on surnud viimase nõukogudeaegse majavalitsuse juhataja lapselapselaps.

14. septembril 2012 Tähtvere mõisas