2012. aasta kevadel valmis Balti Filmi- ja Meediakooli magistrandil Heli Tetlovil dokumentaalfilm „Kosmos”. Selles keskendub ta kosmonautide Georgi Gretško ja Aleksei Leonovi külaskäigule Põltsamaale ning toob vaataja ette kohaliku kunstiseltsi liikmete ettevalmistused selleks suursündmuseks.

Järjena on Heli Tetlovil töös täispikk dokumentaalfilm „Hallo Kosmos, hallo Põltsamaa!”, mis käsitleb kosmosetööstuse köögipoolt põhjalikumalt ning uurib, miks ja kuidas juhtus nii, et just Põltsamaal kosmosetoidu seeriatootmine omal ajal käivitati.

„Vastuseta ei jää ka küsimused, miks toidud just tuubides on; mis tunne on olla kosmoses; mida meie meistrid kosmonautidele tegelikult tuubi panid ning kuidas see kraam seal üleval maitses. Filmi tootmine jätkub ning kui kõik õnnestub, on ehk umbes aasta pärast vähemalt põltsamaalastel taas põhjust tuttavaid paiku ja nägusid kinolinalt otsida,” lubas režissöör.
Ka selle filmi tootjaks on produktsioonifirma Vesilind.

Koolilõpu filmi teemat hakkas Heli Tetlov otsima 2010. aasta sügistalvel. „Kuna olen sündinud ja kasvanud Põltsamaal, oli loogiline leida midagi just selle paigaga seonduvat. Soov oli teha midagi lustakat, mõnest müüdist või legendist. Mulle meenusid tuubimarmelaadid lapsepõlvest, mida nõukogude ajal Põltsamaal toodeti ja mida ma süüa armastasin. Teemat uurides viisid niidid üha põnevamate avastusteni. Sain teada, et Põltsamaal valmisid omal ajal tuubitoidud ka kosmonautidele. See süvendas veendumust, et sellest ma tahangi filmi teha,” rääkis ta.

Kui Heli oma ideed juhendaja Riho Västrikule tutvustas, oli viimane kindel, et sellest on tulemas pikem film, kui võiks oodata pooletunniselt lõputöölt. „Nii sai koos otsustatud, et magistritööks saab üks kitsam tegevusliin suuremast tervikust ning neid kahte filmi – täispikka dokumentaalfilmi, mille tööpealkirjaks sai „Hallo, Kosmos, hallo Põltsamaa!” ning magistrifilmi hakkan arendama koos. Nii sündis film „Kosmos” tegelikult suurema filmiprojekti kõrval,” selgitas režissöör.

Ta soovis filmi kindlasti kaasata kosmonaute, sest mis kosmosefilm see muidu oleks. „Esialgu tundus see idee utoopiline. Tausta uurides sain aga teada, et 1971. aastal on kosmonaudid Põltsamaal ometi käinud. Keegi neid tookord õieti ei näinud, sest visiit oli kinnine ning kestis lühikest aega.”

Heli alustas filmivõtteid kunagiste tuubimeistritega, üritades samal ajal saada kontakti mõne kosmonaudiga. Esialgu tulutult. Täiesti juhuslikult viis saatus režissööri kokku endise kosmoseagentuuri direktori Jaak Lokiga, tänu kellele hakkasid niidid hargnema. Õige pea olid nad Moskvas kosmonaut Gretško ukse taga. Jaak Lokk oli Gretškole vana tuttav. Omal ajal olid nad koos Tartus helkivaid pilvi uurinud ja kosmonaudil olid sellest ajast ilusad mälestused. Ta oli nõus filmis kaasa lööma ning vaimustus ideest sõita taas üle aastakümnete Eestisse. Samuti meeldis mõte Aleksei Leonovile. „Küllap oli see nostalgia, mis neid kahte tiivustas,” möönis Heli, kelle kinnitusel oli kosmonautidega suhtlemine väga lihtne. „Nad on eluaeg kaamerate ees olnud ja teadsid väga täpselt, mida teevad. Olid ka mõned olukorrad, kus kosmonaut Gretško palus end mitte filmida. Mõistagi me arvestasime tema sooviga. Üldiselt olid nad aga väga entusiastlikud ja tundsid huvi, kuhu me läheme, mida järgmisena teeme.”