Sõiduteede olukord kevadise sula ajal tekitab igal aastal üksjagu nurinat. Löökaugud tekivad neil nädalatel teedesse vaid loetud tundidega ning linnas, kus liiklus on tihe ja teid palju, on varakevadine vaade üsna trööstitu. Kahtlemata pakub sõiduteede olukord opositsioonile mugava võimaluse linnavalitsust kritiseerida ja süüdistada. Poliittehnoloogiliselt on see kindla peale minek ja küllap on hiljuti ajalehes kriitikaga üles astunud linnavolinik Toomas Paur oma praeguselt tööandjalt neid tehnikaid ka usinalt omandanud.

Kui linnavalitsuse pihta suunatud süüdistustega oleks võimalik löökauke siluda, siis oleks viimase aja õelutsemisest mingit abi. Ent päriselus ei tee ükski leheartikkel sõiduteid paremaks ega lendu paisatud süüdistus auku olematuks. Vaja läheb raha, et muretseda materjalid, palgata inimesed.
Raha pole Võru eelarves kunagi olnud üleliia palju, mistõttu on linnavalitsustel läbi aegade tulnud leida kesktee vajaduste ja võimaluste, unistuste ning reaalsuse vahel. Need pole valikud, mis tooksid poliitikule kiire populaarsuse kasvu, vaid nõuavad järjekindlat selgitamist, miks tehakse nii ja miks mitte teisiti.

Võrokesena tean oma kodulinna tänavate olukorda suurepäraselt. Kaugema kandi meestel ei ole vaja üle rääkida, sest erinevalt neist tallan mina neid teid iga päev. Kahtlemata tahaks minagi, et sõiduteid kataks laitmatult sile asfaltbetoon ja kõik kõnniteed oleks kaetud ühtlase kivikattega. Tahaks palju muudki.

Aga ma ei saa olla nõus süüdistusega, et linnavalitsus on tegevusetult pealt vaadanud, kuidas tänavad lagunevad. Vastupidi: oleme ette valmistatud projektid vee- ja kanalisatsioonitorustiku rajamiseks Kreutzwaldi, Jüri ning Vee tänava lõikudel ja tänavu jõuavad need realiseerumisjärku.
Kuna me kasutame nendeks töödeks Euroopa Liidu toetusraha, siis sellest johtuvalt ei sõltu asjade käik ja tempo alati ainult meist.

Pärast tänavaaluse torustiku paigaldamist vahetatakse mõistagi välja ka tänavakate. Teisiti ei saakski see olla. Muidugi oli Kreutzwaldi tänava kate halb juba eelmisel aastal ja aasta enne seda, aga ma kujutan ette neid pealkirju, kui linn oleks mullu Kreutzwaldi tänava ära remontinud, et juba aasta hiljem see torutöödeks uuesti avada.

Põhjus, miks meie teed lagunevad kiiremini, kui neid rekonstrueerida jaksame, ei seisne poliitikute saamatuses, vaid kõige lihtsamas rahapuuduses. Ja see ei ole ainult Võru probleem. Näiteks Tallinna linnavalitsus otsustas Vabariigi Valitsuse kohtusse kaevata, nõudes sellisel viisil aru, miks eraldas riik tänavu omavalitsustele kohalike teede hoiuks vaid 29 miljonit eurot. Sellest 29 miljonist laekub Võru linnale 210 096 eurot, mis ei ole kuigi toekas abikäsi.

Paneb mõnevõrra üllatama, et keskerakondlased süüdistavad Tallinna tänavaaukude tekkes keskvalitsust, kuid Võru aukude eest peavad vastutavaks omavalitsust. Küllap õpetatakse taolisi propagandanippe populismi kiirkursustel, kuigi mingisugune järjepidevus võiks kriitikas sellegi poolest olla.

Niisiis ootaks ma Keskerakonnalt positiivset tagasisidet, kuidas Võru tänavad ennaktempos korda teha. Aga see on opositsioonile ilmselt ebamugav küsimus, sest lahmida on ju tükkmaad lihtsam kui argumenteeritult arutleda, lahendusi välja pakkuda. Lahendus ei saa olla mingi umbmäärane „linnavalitsus tehku”, vaid volikogu liige peaks olema võimeline saama aru, kuidas luuakse väärtusi ja kuidas raha eelarvesse laekub.

Poliitikud ei tekita sõrmenipsuga raha juurde, vaid jagavad ümber seda, mille kodanikud on oma ühiste asjade ajamiseks kokku suutnud panna. Poliitiku edukust tuleb hinnata tema oskuse üle piiratud ressursiga otstarbekalt ümber käia, sest konjunkturistlikke lubadusi oskaks meist igaüks päris mitme leheartikli jagu loopida.

Vaadates ajas mõni kuu ettepoole, siis võib oodata mitmeid teisigi lennukaid avaldusi teemal, mida linnavalitsus pole teinud või mida ta on kellegi arvates valesti teinud. Kahtlemata pole keegi eksimatu ja poliitika ei ole mitte duell tõe ja vale vahel, vaid erinevate valikute konkurents.

Panen headele kriitikutele südamele, et enne kui te hakkate rääkima „võrulaste nimel” ja võitlema „rahva tahte” pärast, käige natuke linnas ringi ning uurige, mida see rahvas räägib ja tahab! Minul on võrokesena seda seni olnud lihtne teha, sest ma elan siin. Aga ma ei tea, kuidas on lood nende poliitikutega, kes tulevad eemalt Võru valitsema, mitte meie kodulinna teenima, ja kes on nagu herilaseparv mesitaru kallal. Mina olen neile poliitikutele andnud nimetuse „valimisturist”, keda kõige enam iseloomustabki just see, et enne valimisi kirjutatakse end Võru linna kodanikuks ja kohe pärast valimisi siit välja.