UUDISED

Jan Uuspõld invatakso ostu toetamisest: heategevus annab tugeva õlg õla kõrval tunde

Jan Uuspõld

Tuntud näitleja Jan Uuspõld on ühinenud kampaaniaga "Aitame Antsul aidata" ja esineb eelseisval pühapäeval Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses toimuval heategevusüritusel, mille tulu läheb Ants Väärsi uue invatakso ostmise fondi. Põlvas astub ta rahva ette saate "Pühapäev Sepoga" tegelaskuju Aleksandr Koškinina, mis tähendab pealtvaatajate jaoks üht humoorikat pühapäevast show’d. Oma aitamissoovist räägib täpsemalt näitleja ise.

Koškinina ülesastumine läheb ilmselt kohalikule rahvale väga peale. Aga heategevusest rääkides — kui palju te sellega kokku puutute?
 
Väga palju ei puutu, aga kui puutun — selline positiivne laeng on ka endale alati väga hea. Aitamine on alati kahe otsaga asi, sest ühiskondlikult on nagu kokku lepitud, et meil on sellised asjad paigas ja nõrgemad on hoitud, aga alati ikkagi ei ole. Lõputult muidugi ei saa heategevust teha, aga see on ka endale kasuks.
 
Kõiki ei jõuagi aidata, aga siiski, kui levinud on näitejate seas heategevus ja kuidas valikuid tehakse?
 
Ega meil Eestis näitlejate seas ei olegi see populaarne. Ma mäletan, et me ükskord tegime lisaetenduse selle jaoks, et Pelgulinna sünnitusmajale lootejälgimismonitor osta, mille me ka ostsime. Saime raha ka kokku ja osutus, et see summa oli piisav, et saada Tallinna linna poolt hõbesponsori tiitel. Ja kui ma seda vastu võtmas käisin, imestati selle üle, sest loomeinimesed käivat tavaliselt ise abiraha küsimas, et nad polevat näinud seda, et näitleja ise sponsoreerib institutsiooni, mis on riiklikult juba toetatud. Minu jaoks oli see hästi tore emotsionaalne ja positiivne hetk. Olen kuulnud, et sellest monitorist oli naistele väga palju abi, see andis võimaluse jälgida loote seisundit enne uue inimese sündimist. See oli armas ja andis endalegi jõudu! Heategevus on paraku sageli selline, kus trügitakse selle nimel, et profiiti koguda: näete, mina tegin. See moment tuleb ise kaasa, kui tuleb, aga see ei ole peamine, tähtsaim on tunne, et saad midagi ära teha! Mis aga mulle üldse ei meeldi ja vastu hakkab, on see, kui kodanikud saavad kokku ja teevad asja ära, siis hakatakse kividega omavalitsuse poole loopima — näe, enne ei tehtud ära, nüüd meie tegime. See on labane. Omavalitsustel on alati mingi vajaduste järjekord ees, aga trügida kuhugi ja panna loosung üles, et meie oleme tublid, teie olete lollid — ise te valisite nad sinna! Mulle ei meeldi selline meelega heategemise sildi all tehtav vihkamise aktsioon. See on rõve ja seda ma ei poolda.
 
Kuidas te kampaaniaga liitusite ja kui palju mõtlete selle peale, et just seda kampaaniat toetades toetate inimesi, kellel pole kedagi või pole lihtsalt võimalust sõita ühest kohast teise?
FOTO: Aigar Nagel
 
Mis minule hästi mõjus ja üldse kahtlema ei pannud, oli see, et Ants helistas ja rääkis sõbralikult, nagu oleks ammu minu sõber olnud: tule, paneme õlad kokku ja teeme ära, mul on vaja bussi selleks, et aidata terve maakonna inimesi, kes tahavad liikuda ühest kohast teise. See oli kuidagi isiklik lähenemine ja see mulle väga meeldis.
 
Milline võiks olla sõnum inimestele, kes kohale tulevad, ja kogu ühiskonnale? Kuidas kutsuda inimesi mõtlema oma tervisele täna ja mitte siis, kui on hilja?
 
Ma arvan, et see, mis seal sünnib, Koškini show ja muud asjad on väga erilised. Seal tekib sõbralik liitev suhe, esinejad laval ja need, kes on saalis. Neist tekib üks perekond, kes on ühe asja nimel kokku tulnud ja teevad ära asja, millest on niivõrd palju kasu, niivõrd palju rõõmu! Teistele on see praktiline asi, saada ühest kohast teise, aga see aktsioon, et saame kokku, see kasu kasvab tuhandekordseks. Kindlasti annab see tugeva õlg õla kõrval tunde, et kui järgmisel hommikul lähed sportima, lükkamaks edasi sellist hirmsat sündmust nagu insult või midagi veel, mida tasub karta, siis on meeles, et mul on õnn kasutada 5-10 kilomeetrit oma jalgu. Siis tuleb meelde see tunne saalis, kus olime õlg õla kõrval koos ja aitasime neid, kellel seda võimalust ei ole. See tunne pole ainult järgmisel hommikul, sa tunned aasta või paar igal hommikul seda ja teie õnnetunne ainult kasvab, et teil on kaks kätt ja jalga, millega joosta.
 
Kampaania "Aitame Antsul aidata" tingis vajadus uue kaasaegse invabussi järele, millega oleks võimalus transportida ratastoolis inimest, lamavat haiget kanderaamis, liikumispuudega inimest ja saatjat. Ise raskeid haigusi üle elanud Ants Väärsi poolt on tegu abistamise, mitte äriga, sest ta ei teeni ei tulu ega palkagi. Võimaluseks teda selles tegevuses toetada on annetamine avatud fondidesse: helistades telefonil 900 6677 annetad kümme eurot, OÜ Antsu Takso arveldusarvele EE611010220241726227 saab annetada enda jaoks sobiva summa.
 
Uue invabussi maksumuseks hindab Ants Väärsi ligikaudu 40 000 eurot ja oodatud on iga toetus. 

Kanepiga teisele katsele

Kanepil on Mikk Kooseri sõnul turgu. Saaki on küll raske saada, see on ebaühtlane ja taim on ka mulla suhtes tundlik. Kanepikultuuriga siiski tegeletakse. Ühelt hektarilt saadakse hea õnne korral üks tonn, mille kokkuostuhind on praegu 1500–1600 eurot.	 Foto: GREGOR SALUVEER

KANEPIKASVATUS • Lõuna-Antsu talu katsetas põllumajandusliku kanepi kasvatamist juba viis aastat tagasi, toona jäädi sellega erinevatel põhjustel miinusesse. Tuhandehektarine talu võttis huvitava põllukultuuri kasvatamise 14 hektari peal tänavu taas ette, senised kogemused tahetakse ära kasutada.

Kanepiseemne kokkuostuhind on Lõuna-Antsu talu noore peremehe Mikk Kooseri sõnul 1500–1600 eurot tonni eest, mahekanep on veidi kallim. „Kui saada ühelt hektarilt üks tonn seemet, on see hea tulemus,” lausus ta. Näiteks toidunisu tonn maksab 150 eurot, selle saagikus on aga viis tonni hektarilt.

Kanepikasvatus moodustab Lõuna-Antsu talupidamisest siiski marginaalse osa, mingeid põllumehe riske Kooseri sõnul sellega ei hajutata. Meremäel asuval suurtalul on talinisu all üle 300 hektari, herne ja oa all samapalju, lisaks kasvatatakse otra ja talirapsi, mille saak tänavu siiski hävis.


 


 

LOE VEEL


 


 


 


 

  

 

20 PÄEVA ENIMLOETUD