UUDISED

Asta Tammsalu, kelle kogust võib leida sadu käsitööesemeid, on pildil tütre kootud sokkidega. Käsitööga tegeleb nende peres lausa neli põlvkonda. Foto: AIGAR NAGEL

Võrust umbes 15 minuti autosõidu kaugusel Kõrgemäe talus elab Asta Tammsalu koos oma perega.

Talus toodetakse piima ja sellest valmistatud juust kogub siinkandis ja kaugemalgi aina enam tuntust. Äsjastel avatud talude päevadel sai aga peale juustumekkimise nautida ka pererahva külalislahkust ja imetleda proua Asta nuku- ja käsitöökollektsiooni. Kuna aastatega on kogutut ja oma kätega loodut tublisti kogunenud, tuli naisel mõte see maja teiselt korruselt alla teistelegi imetlemiseks tuua.

Ajutise näitusesaali ülesannet täidab talu kõrval asuv masinaruum-garaaž, kuhu proua Asta tööd ja tegemised on üles riputatud ja välja pandud. Vast valminud hoone on mõeldud masinate varjualuseks, aga sel suvel otsustati sinna mahutada hoopis näitus. Kuni 15. septembrini on kõigil huvilistel võimalus sellega tutvuda. Südikas ja tragi vanaproua, kes muuseas tähistas kevadel oma 91. sünnipäeva, ei taha kogu au ja kiitust endale võtta, vaid toonitab mitmeid kordi, et näitusel väljas olevad asjad on nelja põlvkonna kätetöö, olgugi et suur osa neist on ikkagi Asta hoole ja armastusega loodud.

Üle tuhande nuku, 600 pildi ja 300 liniku ning 400 käterätipitsi ootavad teid tutvuma Kõrgemäel Tammsaare külas. Foto: AIGAR NAGEL

„Kogu meie naispere on siin kaasa löönud – lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed“, seletab Asta ja jätkab: „Oleme kõik käsitööga seotud. Tütar õmbles juba neljandas klassis esimese kleidi ja sealt edasi tuli juba pruutkleit ja ristimiskleit.“

Nooruspõlves soovis Asta saada arstiks, mis tal – tema enda sõnul – nooruse lolluste tõttu ei õnnestunud. Nobedate näppudega naine on töötanud mitmes ametis, ka näiteks sekretärina ja raamatukogus ning teeninud raha vaipade kudumisega, soetades saadud raha eest koju mööbli. Tema päris esimesi käsitöid näitusel pole, aga need võisid jääda umbes aastasse 1946, kui tikkimisriidest polnud veel aimugi ja selle asemel tikiti suhkrukotiriidele ja kanvaale. Mustreid ja pilte leidis naine Saksa ajakirjadest ning tikkiski lihtsalt pildi järgi. Viimane töö, mille kallal Asta neli kuud (tema sõnul kaua aega) purenud on, on karudega pilt, peale selle on pooleli ka fuksia pilt.

Numbritest rääkides leiab näituselt ligi 600 tikitud pilti, üle 300 heegeldatud laudlina ja liniku, üle 400 käteräti, mille ääri kaunistavad pitsid ning mille ühegi muster ei kordu. Lisaks on üles rivistatud üle tuhande nuku, kes on erineval viisil Astani jõudnud: küll taaskasutuse kaudu, küll prügikastist. Kõige kurvema saatusega nukku meenutades räägib proua, et see on leitud Haanjast prügikastist, kust algul paistis välja ainult nuku jalg. Asta pesi mänguasja puhtaks, pani külge puuduoleva silma ning õmbles selga kleidi. Kleidid nukkudele ongi enamasti proua enda õmmeldud või saadud taaskasutusest ja komisjonipoodidest. Praktiliselt iga nuku ja tema kleidi juures oskab proua Asta rääkida, kust see pärit on või kuidas see temani on jõudnud. Nukkude kollektsioneerimisega on proua tegelenud alates 2012. aastast. „Jah, siis ma hakkasin nukkudega mängima ja tikkimine jäi mõneks ajaks tagaplaanile, aga kolm aastat hiljem võtsin uuesti tikkimise ette ja nüüd teengi mõlemat. Nukkudest korjan ühe pundi kokku ja tegelen nendega, ja siis jälle teen mingi aja oma pilte,“ jutustab Asta. Paraku pole näitusele mahtunud veel üks tragi proua kollektsioon – 1200 portselankujukest.

Üle tuhande nuku, 600 pildi ja 300 liniku ning 400 käterätipitsi. Foto: AIGAR NAGEL

Peale käsitööharrastuse kirjutab Asta veel kroonikat ning uurib oma sugupuud. Proua on ise pärit seitsmelapselisest perest, kus kasvas ka kaks kasulast. Jutte sõja- ja koledatest tuberkuloosihaiguse aegadest võib tema käest ülima täpsusega kuulda. Kui uurin, miks ta just sellised hobid on endale valinud, saan vastuseks, et talle on kogu aeg käsitöö meeldinud. „Mulle hirmsasti meeldivad ilusad asjad ja ma olen kogu aeg selline koguja olnud,“ tunnistab naine õhinal. Selliste piltide tegemine polevat aga üldse keeruline. „Ei ole üldsegi raske, peab olema aega ja tahtmist,“ tunnistab Asta. Päris teleri ees ja möödaminnes tikkida ei saa, peab võtma ikka spetsiaalselt aja ja süvenema. Selleks on proual kodus oma laud, millega on selg harjunud ja mille taga on hea toimetada. Käsitööpisikuga on nakatunud ka 11-aastane lapselapselaps Helleri, kelle pärltehnikas pildi samuti näituselt leida võib ja kelle abiga Asta internetiga tutvust teeb ja sealt uusi mustreid otsib.

Asta suurimaks sooviks on, et tema tööd saaks kuhugi püsivalt välja panna, aga kahjuks ei jätku selleks raha. Kogu selle ilu mahutamiseks oleks tarvis päris suurt pinda, mida ka talvel kütta, sest niiskus ja rõskus hävitaks muidu kogu loomingu. Asta unistab, et kui saaks kuskilt toetust, et materjali osta, sest ehitamisega saaks ta pere ise hakkama. Naine on perele tänulik sellegi näituse eest. „Lapsed ja pere tegid kõik ise, meespere aitas väljapanekute aluste ja trossidega ja mind ei lastud ligigi, ütlesid, et siis tuled vaatama, kui kõik valmis“, on naine rõõmus.

Kohtudes küll juba eaka, aga ikka veel väga vitaalse prouaga, oleks patt küsimata jätta selle va nooruslikkuse saladuse kohta. Ei saa imestamata jätta, et kogu intervjuu vältel seisis Asta kui tütarlaps ega kasutanud liikumisel ühtegi abivahendit. Kui pildistamiseks läks, siis puikles ta küll pisut vastu, sest enda sõnul on tal „parim enne“ ammu möödas ja seepärast pildile ei kõlbavat. Avaldatud fotode põhjal seda küll öelda ei saa. Terviseteema juurde tagasi põigates kuulen, et selg on Astal läbi ja viletsavõitu ning vererõhk kipub ka kõrgeks minema. „Aga mul on väga hea tohter, see putitab mind jälle korda. Viimati kui kiirabi käis, siis oli jah rõhk väga kõrge, aga eks see ole sellest ka, et ma läksin närvi, et miks ometi see vererõhk alla ei lähe ja ju siis otsustas rõhk ise ka närvi minna ja veel kõrgemale tõusta“, naljatleb Asta.