ARVAMUS

Riigikogu 15. koosseis on siiani hakkama saanud vaid kahe plaanipärase tegevusega. Nad kogunesid oma esimesele istungile 10. aprillil ja lõpetasid kevadistungjärgu 15. juunil. Milleski muus neil ajakavast ega päevakorrast pole õnnestunud kinni pidada.

Kevadistungjärgul peeti 33 istungit ja võeti vastu 23 õigusakti. Eesti seaduseloojate töö efektiivsus oli 0,8 seadust istungi kohta. 32 korralist ja üks täiendav istung. Koos seitsme infotunniga ulatus täiskogu tööaeg 187 tunni ja 15 minutini. Tõesti, ei ole tolmune töö! Ilma, et riigikogu uus koosseis seda kuidagi väärinud oleks, indekseeriti neile aprillis korralik palgatõus.

Suvel peaksid töötama riigikogu komisjonid ja rahvaesindajatel on muidki tööülesandeid. Korralistele istungitele koguneb riigikogu alles 11. septembril.

Ajavahemikus 16. juunist 11. sepgtembrini on võimalik korraldada erakorralisi istungjärke. Need saab kokku kutsuda riigikogu esimees presidendi, valitsuse või vähemalt 21 riigikogu liikme ettepanekul. Erakorraline suvetöö ongi selle riigikogu paratamatus.

Valitsuse ettepanekul kutsus Lauri Hussar riigikogulased taas kokku eilseks. Nende ridade kirjutamise ajal oli istung oma tavalises hoos. Päevakorras on üheksa punkti, kõige kergem neist riigikohtu liikme Margit Vuti ametivande andmine – kõik ülejäänud on eelnõud, mis valitsus peab, nui neljaks, enne kuu lõppu riigikogust läbi suruma.

Silma järgi ei ole vaid ametivanne ja veel üks päevakorrapunkt seotud valitsuse usaldusküsimusega. Ent opositisoon on näidanud, et nad suudavad isegi usaldusküsimusega eelnõusid kaua ja mõnuga loputada, sest eile jätkus ju nende muudatuste arutamine, milleks neljapäeval enam aega ei jäänud.

Kõik arutatavad küsimused on olulised nii Võrumaa kui kogu Eesti elanikele, sest seadustamisel on pikaajaline maksutõus. Valitsusringkondades eriti ei varjatagi, et riigikogus olevatele maksumuudatustele järgnevad veel selles neliaastakus uued. Võrumaad puudutab kaitseväeteenistuse seaduse muutmise eelnõu, mis annab valitsusele õiguse toimetada Nursipalu laiendamisel oma äranägemise järgi.

Muutmisel on kohalikele omavalitsustele tulumaksu eraldamise põhimõtted, mille üle vist mitte ükski omavalitsus pole rõõmus. Eesti vajab regionaalpoliitika reformi, et vältida maa tühjaks valgumist.

Kogu seda targa rehealust Toompeal vaadates-kuulates jääb mulje, et riigivõim on ripakil.

Pikemal auto- või bussisõidul märkab tähelepanelik vaatleja paikkonniti tekkinud öökülmakahjustusi. Kuigi osa kultuure suudavad taastuda, tähendab see hilisemat valmimist ja paljud külmaohvrid ei julge praegu pakkudagi, milliseks võivad kujuneda saagid. Ent kuiv ja tõsiste öökülmadega kevad on pool häda.

Teine pool puudutab tööjõudu ja kappavaid hindu. Kõigepealt töökäed. Eesti inimene maasikapõllule naljalt ei tule. Ent Ukraina töölisedki on hakanud rohkem valima – seda on kinnitanud nii mõnedki marjakasvatajad, kes on sunnitud kasutama võõrtööjõu abi. Tööjõu probleemi teine pool on Eesti süsteemi paindumatus. Selleks, et kas või ukrainlasi tööle möllida, peaks juba talvel kõik paberid korda ajama. Kuid kes on see hiromant, et siis öelda, milliseks kujuneb tööjõuvajadus. Maasikakasvatajad teavad, et saagi kohta võib midagi oletada alles siis, kui maasikas juba õitseb. Siis on aega veel nibin-nabin neli nädalat ja selle perioodi jooksul oleks õige hankida tööjõudu.

Eesti maasikas on kenasti turul. Võrus oli hind äsja 17 eurot kilo, Pärnust võis nädalavahetusel osta 12-15 euroga. Üleriigilise uudisekünnise ületas Eesti varajane kartul – üheksa eurot kilogramm. Samas suurusjärgus on kodumaise tomati hind. Ühed ütlevad, et turul on kõik hirmus kallis, teised ostavad või sutsukaupa, et kodumaisest toodangust õige mekk suhu saada. Turul kõndides tikub vägisi pähe mõte, et maatootjad on unustanud ühistegevuse. Miks peaks igaüks ise turuleti taga kundesid ootama, kui võiks arendada ühistulist tegevust ja müüja pundi peale kaubelda.

Kõigi nende jõupingutuste juures, mida väiketootjad teevad, võtab meele mustaks valitsuse suhtumine. Põhimõte „uju või upu“ võib valitsejatele olla mugav, aga teeb elu raskeks omamaisel tootjal, kui ta kõige enam toetust vajaks. Mille kasvatus meil kõige varem pillid kotti paneb, ei tahaks ennustama hakata. Võibolla on see töömahukas ja ilmakapriisidele tundlik maasikakasvatus. Võibolla kurgipõllunudus või tomatimajandus, mis sageli on kasvuhoonepõhine.

Oluline komponent on palk. Läinud nädalal saavutasid ametiühingud, tööandjad ja valitsus kokkuleppe, et nelja aastaga tõuseb miinimumpalk 50 protsendini keskmisest palgast. Põllumajanduses ja loomakasvatuses võib kõrgema palga kohustus hinge kinni tõmmata. Mitte sellepärast, et tööandja ei tahaks rohkem maksta, aga pole, millest rohkem maksta, sest toodangut peetakse juba niigi kalliks.

Nii tahakski küsida, milline on Eesti põllumajanduspoliitika, aga vastust ei tea vist tuulgi.