ARVAMUS

Majanduslangusest ja elu kallinemisest on räägitud juba mõnda aega. Ometi ei ole inimene ise seda nii otse veel tunnetada jõudnud. Jah, ollakse nõus, et hinnad on tõusnud ja toidupoes kulub rohkem raha kui varem. Ka esmatarbekaup on läinud kallimaks, kuid sellegipoolest osteti. Paljusid suuremaid väljaminekuid tehti aga lausa hinnatõusu hirmus. Osteti võimaluse korral uuem sõiduk, uus kodu, uus mööbel, tegeleti põhjalikumalt remondiga ja palju muudki, sest kogu aeg räägiti, kuidas praegu on küll kõik kallimaks läinud, kuid peagi läheb veel kallimaks ja siis ei jaksa enam üldse osta. Kas see oli põhjendatud käitumine või ei, seda on praegu veel keeruline öelda.

Küll aga sündis sellisest käitumisest langevale majandusele tarbija tugi. Statistikaameti andmetel oli jaekaubandusettevõtete müügitulu käesoleva aasta esimesel kuul 766 miljonit eurot ning võrreldes eelmise aasta sama kuuga vähenes müügitulu püsivhindades seitse protsenti. Võrreldes koroonaeelse ajaga kasvas tarbimine suure hinnatõusu ootuses lausa paarkümmend protsenti. Kuna aga samal ajal reaalne ostujõud langes 12 protsenti ja ka tõusvad laenuintressid vajasid maksmist, siis kasutatav tulu vähenes isegi rohkem. Nüüdseks on ressursid kulutatud ning käesolev aasta on olnud tarbimise poolest vägagi nõrk.

Paljud on ära kulutanud ka varem kogutud säästud, kuid nüüd, mil sissetulek paljuski pole muutunud, kuid kulutused on heal juhul samad või isegi kõrgemad, ei ole lihtne oma säästupagasit uuteks ootamatusteks kasvatada. Siiski nähakse isegi hetkeolukorras optimistlikke noote. Loodetakse, et pärast langust jõuab ka tõus, isegi kui teinekord tuleb see uue krahhi arvelt. Nii ollakse erksad soetama ka uusi sõidukeid, isegi kui see ei olnud veel plaanis, kuid automaksu ja suurenenud registrissekandmise tasu hirmus tehakse rutakaid otsuseid, mis ei pruugi pärast ära tasuda, kuid teisalt ei pruugi olla ka valed. Igaüks proovib päästa end nii, nagu päästa annab ja teha võimalikult vähe hinnaalandust oma elukvaliteedis.