ARVAMUS

Läinud nädalal küsisime juhtkirjas, kas tõesti pole mõnda suhkrutükki, mis halbade uudiste pipraterad natuke magusamaks teeks. Peaaegu oleks jäänudki tühjade pihkudega, aga siis jäi näppu sõnum, mis peaks siluma murekortsud inimestel, kel on kas lähemas või kaugemas tulevikus vaja müüa mõnda vanema põlvkonna maja. See asi puudutab kindlasti ka majaomanikke Võru linnas ja Võrumaal, samuti üle Eesti.

Nimelt langetas riigikogus hiljuti ühes kohtuvaidluses vana maja varjatud puuduste üle otsuse, millega tõmmati alla sellistelt majadelt eeldatavat kvaliteeti. Nüüd võib vana maja ostja eeldada vanade majade keskmist kvaliteeditaset nende ehitamisajast. Vana maja ei peagi vastama tänapäevaste majade standardile – see on pretsedenti loova otssuse iva.

Tõsi, ei kujutagi ette, kuidas keegi võiks tahta, et 50-70 või enam aastat tagasi püsti pandud eluase saaks vastata tänapäeva nõuetele. See meenutab juba juttu, kuidas igivana maja ostja küsis pingil istuvalt vanamehelt naljatades ega seal ei ole kummitusi. Too vaatas ostjat kummalise pilguga ja vastas: „Elan siin juba 300 aastat, aga ühtegi pole kohanud.“

Riigikohtu otsus ei tähenda, nagu peaks vana maja ostja igal juhul riskima ebameeldivate üllatustega. Vastupidi. Vanad ja auväärsed, kuid nüüdseks väsinud majad ehitati omal ajal põlvkondade eluasemeks. Tarbepuit langetati, kuivatati ja töödeldi kõigi reeglite kohaselt ning ehitajadki olid siis teisest materjalist. Nii et sageli on vanal majal sees kõva süda ja seinteks kõlisevad palgid, mida nüüd naljalt ei saa.

Riigikohtu juhis näebki nüüd ette hinnata vanu maju vanade majadena. Kui midagi on tavapärasest halvem, siis need puudused peaksid kajastuma müügilepingus. Müüa võib väga kehvas seisus maju, kuid ostjale peab see teada olema ja lepingus fikseeritud. Täiesti asjakohane on lepingule lisada fotosid.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi esimees Urmas Volens leidis, et nii olulise tehingu nagu majaostu puhul on oluline teada, kas on lärmakaid naabreid, kuskilt kostab müra või on muid asjaolusid, mis võivad mõjutada elukeskkonda. Kohtupraktikas olevat olnud olukordi, kus lärmakate naabrite avaldamata jätmist on peetud lepingu rikkumiseks.

Siiski on kõige olulisem vana maja otsuse puhul pretsedendi loomine. Kuigi riigikohtu otsustel pole väljaspool konkreetset kohtuasja otsest siduvust, on need üldiselt juhisteks, millest alamate astmete kohtud lähtuvad.

Ühele Eesti karikaturistil (väga võimalik, et Romulus Tiitusel) on pilt, millel kübarakese, kepi ja ristiga lauluraamatuga vanaproua meenutab: „Tüdrukuna olid need mulle munadepühad. Neiuna kevadpühad ja alles nüüd usupühad“. See tundub olevat lihavõttepühade (ülestõusmis- ehk lihavõttepühad ehk lihavõtted ehk paasapühad, munadepühad) päris täpne määratlus.

Kirikukalendris eelneb ülestõusmispühadele vaikne nädal, mis tähistab Jeesuse ristisurma ja selleni viinud sündmusi. Vaikne nädal on kristlikus kombestkus sõna otseses mõttes vaikne, samuti mõtlik ja leinaline. Ülestõusmispühad on suur rõõmuaeg, sest Kristus tõuseb surnust üles ja lunastab inimesed.

Ülestõusmispühad on kirikukalendri suurimad, kuid seda ennekõike õigeusu kirikus. Katoliku ja protestantlikus kirikus on tähtsamad jõulud.

Kuigi paljudes riikides on ülestõusmispühad riigipühad, erineb nende pikkus riigiti. Eestis on riigipüha vaid suur reede enne ülestõusmispühi (7.04.) ja ülestõusmispühade esimene püha (9.04.). Ülestõusmispühade teist püha pole riigikogu raatsinud riigipühaks kuulutada põhjendusega, et meil on kirik ja riik lahus ning Eesti pole kristlik riik. Nii väidab Vikipeedia, kuid vaadates, mis riigis toimub, siis kristlikust ligimesearmastusest oleme küll kaugel.

Katoliku ja õigeusu kirikus lõppeb lihavõtetega paast ja võib taas liha süüa (liha võtta). Traditsioonilised on muna- ja piimatoidud, neist tuntuim pasha. Kes usub värvidesse, siis katoliku traditsiooni järgi on ülestõusmispühade värv valge, õigeusklikel punane.

Levinud on komme mune värvida. Nõukogude ajal olid defitsiit nii valged munad kui munavärvid, seetõttu kasutati värvilisi lõngu, kuivatatud sibulakoori ja puulehti, mis andsid ilusa mustri. Mune kingiti lähedastele ja sõpradele ning neid koksiti. Teadagi võitis see, kelle muna ots jäi terveks.

Lastele räägiti juttusid lihavõttejänesest, kes peidab öösel majja või aeda mune või maiustusi. Munadepühade ajal sündinutele räägiti, et lihavõttejänes tõi. Ikkagi mingi vaheldus kurejuttudele!

Lõuna-Eestis pandi pühade ajaks püsti kiik, sest talvine kiikumiskeeld oli lõppenud. Põhja-Eestis asetati keskelt kiigena toetuspunktile plank, mille mõlemasse otsa seisti ja püüti kordamööda nii õhku hüpata, et taas lauaotsale maanduda. Juhtus, et teise mehe hüppest tõusnud laud tabas teatud kohta ja siis olid täielikud munadepühad. Igal juhul tõid lihavõtted suurt kevadet lähemale, mida soovime oma lugejatele!