ARVAMUS

Sel nädalal on paljude inimeste pilgud Võrumaal pööratud kultuurikeskusele Kannel. Täna toimub seal kaitseminister Hanno Pevkuri töökohtumine vallajuhtide ja -ametnikega, mida võõrustab Võrmaa arenduskeskus. MTÜ Meie Nursipalu on lubanud kohtumise sissejuhatuseks meeleavaldust „Ei Nursipalu harjutusvälja laiendusele!“

Kaitseminister tuurib Võrumaal juba mitmendat korda, kuid avalikkus kurdab, et jätkuvalt oma küsimusi rohkem kui vastuseid ja needki, mis on antud, pole piisavalt ammendavad. Halvem veel on see, et inimeste sõnade kohaselt on kohtumistel erinevates valdades aetud erinevat juttu. Milleks keerutada, kes räägib õigust, kes vassib? Kas pealinna ametnikud ei oska selge sõnaga öelda, mis saab Nursipalust või ei tea seda isegi? Võibolla leiab kinnitust kahtlus, et kogu laiendusplaan on toores ja poolik.

Homme kohtub Kandle kohvikus rahvaga peaminister Kaja Kallas, kes on samuti Kagu-Eesti tuuril, väisates kõigepealt Tõrvat ja Valgat. Paar nädalat varem rõhutas valitsusjuht, et tema eesmärk Võrus on just inimeste murede ära kuulamine. Tunnist võib selleks väheks ja kohvik kitsaks jääda.

Kas see nädal on Nursipalu küsimuses otsustamise nädal? Pärast ministri ja peaministri Võrus käiku on neljapäeval Nursipalu saatus esimest korda valitsuse istungil. See on kõrgeim täitevvõimu otsustamise tasand ja ootus, et vähemalt midagi saab Nursipalu laiendusest sellest vahetult puudutatud inimestele selgemaks, kõrge.

Tsooru rahvamaja kohtumisest arvates enam kui kahe kuu jooksul on pidevalt kurdetud vähese konkreetsuse üle. Teadmatus sünnitab pingeid ja see pole kuidagi asjale kasuks. MTÜ Meie Nursipalu nõuab laiendusprotsessi peatamist. Selle toetuseks kogutud allkirjad annavad kodanikele õiguse oodata riigikogult küsimuse käsitlemist, aga varjudes teema mahukuse ja kõikide osapoolte ära kuulamiseks vajaliku aja nappuse taha, eelistab riigikaitsekomisjon Nursipalu arutamist nagu kuuma kartulit peost pihku veeretada ja lükata see valimistejärgsesse aega.

Kogu asjaajamisel on valimiste mekk kõvasti man, kuid see ei muuda kibedat suutäit magusamaks. Inimestel, kellel on oht kaotada oma põlised ja uuemal ajal loodud kodud, on õigus teada, millist saatust neile ette valmistatakse. Võrumaalaste mure maakonna ühe kaunima metsapiirkonna pärast on igati õigustatud.

Öeldakse, et aeg parandab kõik haavad. Aga kuidas saavad haavad paraneda, kui neid ikka ja jälle lahti kistakse. Sama lugu on parvlaeva Estonia hukkumisega 1994. aasta sügisel tormisel Läänemerel.

Ei lasta hukkunurte lähedastel või katastroofi üle elanutel rahulikult eluga edasi minna. Tundub, et Estonia vari jääbki neid saatma.

Võrumaa Teataja ei näe põhjust, et kahelda Eesti ohutusjuurdluskeskuse püüdes tuua tänapäevaste vahenditega tehtud uuringutega lõplikku selgust hukkumisloosse. 1994. aastast peale on jõudsalt arenenud nii merepääste kui laevahukkude uurimise võimalused ja vahendid.

Ainult, et meie ohutusjuurdluskeskuse, Soome õnnetusuurimiskeskuse ja Rootsi õnnetusjuhtumite uurimise ameti ühistöö vahekokkuvõte ei too rahu inimeste südametesse. Nende järelduste kohaselt ei olnud Estonia merekõlblik.

Laevafirma tellis oma arust avamerelaeva, kuid Meyer Werfti tehas sellist laeva ei ehitanud. Miks? Veelgi enam. Kui laev oli valmis, kinnitas klassifikatsiooniühing Bureau Veritas selle vastavust avamere nõuetele, kuigi see polnud tõsi. Kas siin ei joonistu juba üsna selgelt välja kuritegu? Kui, siis miks ja kelle huvides?

Saksa laevatehasele Meyer Werft on Estonia lugu lõpetatud. Nad korraldasid uuringu Saksa ekspertidega ja jäid tulemustega rahule. Hukkunute omaksed kaebasid tehase Prantsuse kohtusse, kuid pärast pikka ja vaevalist menetlust langetas see otsuse, et ei laevafirmal ega merekõlbulikkuse tunnistuse andnud asutusel lasu mingit süüd ega vastutust. Hukkunute lähedaste hagi läks samuti vett vedama, sest Prantsuse kohus leidis, et laevafirma ja sertifikaadi väljastanud asutuse süü pole piisavalt tõendatud.

Eetilisi küsitavusi leidub veel palju. Estonia oli nime ja ülesande poolest Eesti riigi esinduslaev, mis pidanuks vastama kõrgendatud tehnilistele nõuetele ja meeskond olema parimatest parim. Nüüd selgub, et ehituslike vigade ja kehva hooldusega rannasõidulaev oli lubatud salakavalale Läänemerele teostama rahvusvahelist reisijatevedu mitte piisavalt pädeva meeskonnaga, mis selgus nende tegevuse analüüsist. Tõsi, jääb hüpoteetiliseks, kas mõni teine meeskond oleks selles olukorars paremini hakkama saanud.

Kõige halvem kogu loo juures ongi, et süüdistada pole nagu kedagi. Kas kolme riigi uurimise tulemuste põhjal võiks alata uus kohtuskäik, ei oska öelda. Ent järgmisel aastal möödub Estonia hukust 30 aastat ja vaevalt tähendab see punkti kurvale loole.