Võrulased pärivad ja oletavad, miks ikkagi jättis linnavolikogu kasutamata ostueesõiguse, et omandada Jüri tänaval asuv maavalitsuse hoone, mis hõlmab väga atraktiivse ala Katariina ja Koidula tänava vahel.
Kui Võru ja Võrumaa hakkaks rohkem turiste ligi tõmbama, võiks selles majas olla Mägi-Eesti esindushotell!
Teisalt sobiks see maja pärast 2017. aasta valimisi Võru-maa vallamajaks nr 1. Seda enam, et selles majas sündis 15-16 aastat tagasi Suur-Võrumaa kava, mida tolleaegne maavanem Robert Lepikson innukalt arendas.
Tegelikult juba paarkümmend aastat tagasi, mil võrulasest minister Jaak Leimann koos ministrite Mart Opmanni ja Raivo Varega käisid välja üsna radikaalsed ideed riigi toimimise odavamaks muutmise eesmärgil. Ideedel lasti hääbuda.
Nii olemegi pikki aastaid massiliselt tegelnud nostalgilise enesehellitusega, rääkides üksteisele sellest, kui reformialdid me oleme. Eeltoodu on aga paljuski enesepettus. Viimased reformi moodi reformid toimusid möödunud sajandi 1990. aastatel ja jätkusid siis, kui taotleti ühinemist Euroopa Liiduga. See on aga minevik ja neid otsustavaid samme pole põhjust siduda tänase päevaga, kui oleme ületanud 21. sajandi teise dekaadi keskpaiga.
Kas praegune Eesti reformivalmidus on tegelik või näiline? Kui oleks tegu tõsise kavaga, siis oleks olemas ka rohkem vastuseid, kuid nagu näitas hiljutine omavalitsusjuhtide kohtumine riigihalduse ministriga, vastuseid ei olnud.
Nüüd oleme asunud liitumisettepanekuid tegema. Kas raha meelitab ühinema? Mõnede arvutuste kohaselt on osavalt kalkuleerides omavalitsustel võimalik vabatahtlikult nii liituda, et saada riigilt isegi rohkem kui miljon krooni. See on paikkonnale suur raha. Eestimaal leidub kindlasti ka selliseid nutikaid omavalitsusi, kus osatakse haldusreformist ka kasu saada.
Praegu tundub, et kõige ahvatlevam vald Võrumaal on Urvaste, kellele on ettepanekuid tulnud ka Valga- ja Põlvamaalt!?
Mis saab aga piirkondade konkurentsivõime tugevdamise kavast, millest kirjutame siinsamas kõrvalleheküljel?
