ARVAMUS

Maailm meie ümber ja meie sees on rahutuks tegev, muretsema panev. Tundeid ei saa kaalule panna, ja kui saakski, siis kaal ei näita nende kaalu. Ometi on tunnetel meie elus kõigist muudest asjadest kõige olulisem väärtus.

Homse esimese advendipühapäeva värvus on valge, süüdatakse valge küünal ja võib hakata ootama päkapikke … Mida panna sussi sisse?

* * * * * * *

Tõusta kõrgustesse

Tõusta taeva alla,
kõrgustesse, tähti poole
kellelegi kerge pole olnud.
Siiski tiibu pingutab ja lendab üles
kotkas, lennumasin, inimese hing.
Sest alles pingutustes leiab enda
see meie kõige imelisem osa – hing.
Ta musklirammust palju vägevam.
Ta hinnatum on dollarist ja rublast
ja eurost, kullakangidestki raskeist.
Kes teab? Kes kaalus?
Kuid kaaluge siis ometi
ning kuulatage vahel hetkekski.

Tuleb kuulda osata üht helinat –
helinat, mis kostub hingelennust.
See, mida kuuled, annab meile jõudu
ränkrasket kandmiskergeks muuta.

november 2015

Need luuleread läkitas 24. novembril 2015 Võrumaa Teatajale Ilmar Vananurm.

* * * * * * *

Ameerika ajakirjanik, poeet, esseist, näitleja Christopher Morley on öelnud: „Kui me kõik avastaksime, et meil on jäänud ainult viis minutit, et öelda asju, mida tahaksime öelda, siis haaraksid kõik inimesed telefonid, et helistada kellelelegi ja öelda, et armastan Sind.”

Sussi sisse tuleb panna armastust.

{fcomment}

Vana uudis, et on mitu Eestit, mõnedel andmetel koguni viis Eestit!? Milline neist võib haihtuda?

Eurostati andmetel on kadunud 34 000 noort, kes ei õpi, ei tööta. Riigiprokuröri Alar Karise sõnul kaduvat poisid umbes kuuendas klassis koolist ära, ja tihti ei tea vanemadki, kus lapsed on. Kas see on tõesti tõsi? 100 000 eestimaalast töötab piiri taga. Lähema paarikümne aasta jooksul kaotab Eesti riigikontrolli arvutuste kohaselt ligi 72 000 töökätepaari. Eestist on välja veetud (kadunud) 31 630 pulli, 9050 lehma, 5713 mullikat. Nende numbrite sees on ka tõuloomad.

Tõuloomade taga on aastatepikkune ennastohverdav töö. Loomadega on seotud töökohad alates hoonete ehitamisest, karjatamisest, lüpsist, piimapakendamisest, juustutegemise ning söödavarumise ja karjakopliteni välja. Lõpuks isegi kuni selleni välja, et koplis söövad lehmad pakuvad kordumatut vaatepilti meile endile, turistidest rääkimata. Isegi üksik toonekurg paneb turisti peatuma ja pilti tegema ning kodus seda tuttavatele näitama.

Põllumeestele on jäänud läga ja võlad. Toompeal on juba käinud 101 traktorit. Läga saab vedada üpris mitmesse kohta, kus põllumeestele kahjulikke otsuseid tehakse, sealhulgas ka Toompeale.

Põllumehed räägivad anekdooti, et kui helistatakse ja küsitakse: miks arve maksmata, siis tuleb öelda: maksame loterii korras! Kui küsija aru ei saa, siis tuleb rahulikult selgitada: maksmata arved on loteriikastis, sealt võetakse pimesi arve ning makstakse ära. Kui aga helistaja on kurjemast kuri, siis tuleb rahuliku häälega öelda: kurjade inimeste arved võtame kastist üldse välja ja viskame läga sisse. See mõjuvat.

Kuid seda anekdooti on põllumehel oma partnerile väga-väga raske rääkida. Võlg on ju võõra oma. Kas põllumehed on riigile võõraks jäänud? Miks ei ole meie riigis „teravaid pliiatseid”?{fcomment}