Menu

AJALUGU Linna tähtsaim ajanäitaja katsub ajaga sammu pidada

Katariina kiriku kella mehhanismi kaaluvad pilgu ja sõnaga Tõnis Saarnits ja Erich Kronberg.

Allikas Laupäev, 1. november 2008 Võrumaa Teataja

Võru juurde kuulub enesestmõistetavalt Katariina kirik, kiriku juurde jälle nelja sihverplaadiga avalik ajanäitaja. Aga ühel päeval võib kõigil tekkida küsimus, mis mehhanism selle kella ligi meetri pikkusi osuteid ikkagi liigutab.

Endisel Võru linnapeal Erich Kronbergil on olnud kirev elukäik ja on nüüd pensionäripõlveski lai huvide ring. Sellesse mahuvad ka kellad. Sedakaudu viis elu ta kokku Tõnis Saarnitsiga, hea kellade hingeelu tundjaga, mehega, kes kannab hoolt ka Katariina kiriku ajanäitaja eest. Tõnis Saarnits nõustuski talle oma hoolealust tutvustama. Nii avanes Erich Kronbergil viimaks võimalus heita pilk objektile, millele ta isegi linnapeana (1959-1962), ilmselt riigi „julgeoleku” kaalutlustel, ligi ei pääsenud. Selline on eellugu.

Tõnis Saarnits, ka juba pensionieas mees, sõna otseses mõttes traavib mööda torni kitsukest puittreppi üles. Kartlikult ja kohmakalt liigume talle järele. Hiljem tunnistab kellamees küll, et korra, kui välisilm ulatus niipalju torni sisemust mõjutama, et trepile tekkis jäide, on ta teinud seal ka väikse uperkuudi, aga õnnelikult.

Kui tuli on põlema pandud, avaneb pilgule ka 1879. aastal Saksamaal valminud kella mehhanism. Tõnis Saarnits tunnistab, et üsna levinud on ettekujutus: kiriku kella liigutavad samasugused massiivsed puust hammasrattad, nagu on veskites.

Saab peagi 130aastaseks

Eks sellist eelarvamust reedavad ilmselt ka meie näod. See süsteem on siiski metallist ja näeb välja üsna tänapäevane. Lihtne arvutus näitab aga, et tuleval aastal saaks tähistada Katariina kiriku kella 130. sünnipäeva.

Kärmelt haarab Tõnis Saarnits vända ja hakkab kellale n-ö uut vunki andma. Seda üleskeeramise tööd tuleb teha kaks korda. „Üks süsteem veab osuteid, teine löömist,” põhjendab ta.

Tõnis Saarnits on Katariina kiriku kella üles keeramas käinud alates 1970ndatest aastatest. Selle töö pärandas talle kellassepast isa Peeter Saarnits. Ja tegu ei ole mingi muuseas hoolega. Kolm päeva on ülim, mis avalik ajanäitaja jaksab seiereid liigutada, siis on ta täiesti maha käinud. Tavaliselt käib Tõnis Saarnits kella üles keeramas ja õlitamas ning osuteid kohendamas ülepäeviti, hooajati ka sagedamini.

„Käiku peab pidevalt reguleerima. Kõige rohkem mõjutab seda välistemperatuur,” lausub kellamees. Mida heitlikumad on ilmad, seda pirtsakamaks muutub ka kell. Sügisel ja kevadel on seega rohkem tegemist ja suvel pisut enam hõlpu. Kui ilm külmaks läheb, kipub kell maha jääma, kui on soe, tükib ette ruttama. Katsu siis osutid neljas ilmakaares ühtemoodi õigesse asendisse sättida...

Rohkem sümbol kui ajanäitaja

„Päris täpseks ongi seda kella raske ajada,” ütleb Tõnis Saarnits ja jätkab: „Vanasti ei olnud ka nii täpseid kelli tarvis, paar minutit siia-sinna ei mänginud mingit rolli. Nüüd digiajastul aetakse seda sekundit taga.”

Ta on seda meelt, et tegu on pigem sümboli kui ajanäitajaga. Siin kandis pole ju rohkem n-ö avaliku kellaga kirikuid. Lähim neist asub Räpinas, aga Tõnis Saarnitsi teada sealne ajanäitaja ei tööta. Võrut on see sümbol aga hästi teeninud: Katariina kiriku kella astumises pole pikemaid seisakuid olnud, kui välja jätta üks kuuajane paus 1953. aasta juunis-juulis, mil kell oli kapitaalremondis.

„Hea jah, et ta niigi käib,” lisab kellamees veel pilguga liikuvat pendlit silitades. Julgustav on temalt kuulda, et vähemalt sada aastat jaksab see mehhanism veel töötada.

KELLAD Tallinna vanimaks siiani säilinud avalikuks ajanäitajaks on Pühavaimu kiriku 17. sajandil valminud barokkstiilis puunikerdistega kell, mis kaunistab kiriku põhjafassaadi.

Katariina kiriku kella eakaaslane on Tartu raekoja ajanäitaja.

ENIMLOETUD

VIIMASED