Menu

Riigikogulane vastab Eesti kaitsevõime kohta

Toompea loss FOTO: Võrumaa TeatajaKÜSIMUS–VASTUS • Seoses Ukraina kriisi ja Krimmi kiire okupeerimisega on tõusnud huviorbiiti Eesti kaitsevõime. Küsimus, kas Eesti on ikka piisavalt kaitstud läbi Euroopa Liidu ja
NATO liikmelisuse.

Ukraina kriisi puhkedes puhkes kriis NATO koridorides, kui NATO ametnikud pidid üksteise järel kinnitama, et selle liidu liikmetele mingit ohtu pole. NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen kinnitas Tallinnas, et NATO seisab Eesti kõrval ja alliansi pühendumus kollektiivkaitsele on kaljukindel. Tema sõnade kinnituseks saadeti USA väekontingent Poola ja Balti riikidesse ning Eestis korraldati üle aegade kõige suurem sõjaväeõppus „Steadfast Javelin 1” („Kindel Oda 1”), kuhu olid kaasatud NATO liikmesmaade võitlejad.

Teisalt avaldas Saksa mõjukas nädalakiri Der Spiegel mõned päevad tagasi artikli viitega allikatele NATOs ja Saksamaa valitsuses, et NATO pole võimeline Balti riike kaitsma. NATO on viimasel ajal läbi mänginud mitu tulevikustsenaariumi, näiteks puhuks, kui Vene väed peaks sisse tungima Ukrainasse või ründama idas asuvaid NATO riike. Järeldus oli, et kui Venemaa peaks ründama Balti riike, ei ole allianss praegu suuteline liikmesriike tavarelvadega kaitsma.

Saksa rahvusvahelise õiguse spetsialist Johannes Posth, kes muu hulgas on töötanud Saksamaa saatkonnas Moskvas, ütles telekanali ARD uudistesaates, et Balti riigid eksisteerivad ainult Moskva tahtest ja seda täiesti sõltumata sellest, kas Balti riigid on NATO riigid või mitte. „Kui Venemaa tahab, siis lõpetavad Balti riigid mõne tunni jooksul eksisteerimise,” ütles Johannes Posth. Saksa mõjukas majandusajakirjanik Wolfgang Münchau oli juba varem hoiatanud, et  majandussanktsioonide rakendamisega võib lääs provotseerida Vladimir Putinit agressioonile Baltikumis.

Küsisime Kagu-Eestist valitud riigikogu liikmetelt, kas ja kuidas on nende arvates tagatud Eesti kaitse alane võimekus. Küsimused olid järgmised: 1. Ukraina kriis on paratamatult tõstatanud küsimuse Eesti kaitse alase võimekuse kohta. Kas ja kuidas on tagatud Eesti kaitse alane võimekus välise ohu korral? Kui ei ole, siis miks? 2. Mida annaks teha Eesti kaitse alase võimekuse parandamiseks?

Vastused on toodud vastamise järjekorras.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Eesti on väga hästi kaitstud. Kindlamalt kui kunagi varem. Liikmelisus NATOs ja Euroopa Liidus ning tihe koostöö partneritega on meie peamised julgeolekugarantiid. Samuti oleme ise oma kaitsevõimekuse kasvatamisse järjepidevalt panustanud. Kaks protsenti SKTst kaitsekuludeks on meile jõukohane ja tagab pideva arengu. Järjepidev ja sihipärane panustamine aitab ka edaspidi meie kaitsevõimekust kasvatada.

Rein Randver (SDE): Meenutame, et Eesti kaitsevägi taasalustas 1991. aastal. Üle 20 aasta tagasi tundsime puudust kõigest. Praegu tõdeme, et meie kaitsevõime on tasemel tänu sihikindlale arengule kui ka rahvusvahelisele kaitsealasele koostööle.

Väga oluline on kaitsealaste tegevuste rahastamise kokkulepe (kaks protsenti SKPst) ja meie liitumine NATOga 2004. aastal. Eesti julgeolek on tänu liikmelisusele NATOga ja Euroopa Liiduga paremini kaitstud kui kunagi varem.

Kaitsealane areng jätkub meie võimalustest tulenevalt. Kindlasti saame me kõik oma igapäevaste tegemistega aidata kaasa Eesti arengule.

Heimar Lenk (Keskerakond): 1. Meile korratakse päevast päeva, kui hästi on Eesti kaitstud. Ma usun seda! Ent ma ei saa unustada, et sama kordasid Päts ja Laidoner ka 1939. aasta suvel, kui maailmasõja alguseni jäi mõni kuu ja Nõukogude Liidu vägede sissemarssimiseni Eestisse alla aasta. Erinevus tolle ajaga on see, et nüüd oleme NATO liige ja 150 USA sõdurit on ka Eestis kohal. Olukorra samasus väljendub selles, et endiselt on meie naaber Venemaa ja nagu Teise maailmasõja eel, on naaberriik tõstnud oma armee võitlusvõime ning distsipliini väga tugevale tasemele. Olulist osa mängib president Vladimir Putini pretsedenditult kõrge, 86protsendiline toetus rahva seas. Ka Adolf Hitler oli sakslaste seas ülipopulaarne. Kui lisame siia Krimmi operatsiooni, kus kahe miljoni elanikuga poolsaar võeti ära 40 tunniga ning millest läänemaailm kuulis alles
uudisteagentuuride kaudu ja nägi teleekraanidel, siis paneb olukord mõtlema.

Mis juhtub, kui x päeval vurab üle Narva silla Lõuna-Eesti piiri sadakond vene tanki? Lennukitelt neid pommitada ei saa, sest siis hukkuks ka tsiviilelanikkond. Saadame vastu meie kaitseväelased ja kaitseliitlased. Laseme mõne tanki sodiks. Ent Venemaalt tuleb piiri äärde juurde veel 100 tanki. Kas Barack Obama annab käsu rünnata Venemaa linnu? Kas Narva ja Võru pärast algab uus maailmasõda? Tom Clancy romaanis „Käsuvõim” lõpeb Põlva lahing õnnelikult ja Venemaa tõmbab väed tagasi. Ukrainas pole ta seda teinud.

2. Rahvusvaheliste kaitseuuringute keskuse asedirektor Martin Hurt ütles meedias selge sõnaga välja, et Krimmi-laadseteks sündmusteks Eesti valmis ei ole. Enne mobilisatsiooni väljakuulutamist võtaks vaenlase kiirrühmad olulised objektid juba üle. Eestil oleks vaja ka endale luua uusi kiirelt reageerivaid üksusi. See nõuaks ehk ajateenistuse pikendamist, et kiirreageerimise üksused jääks kokku ka pärast ajateenistuse lõppemist. Kindlasti oleks vaja rohkem ohvitsere, kes oma silmaga sõda näinud. Me räägime kogu aeg NATO paragrahvist 5, mis kohustab ohu korral üksteist aitama, kuid paragrahv 3 ütleb, et iga riik peab olema suuteline ennast ise kaitsma. See pole meie geograafilises asukohas lihtne ülesanne.

Inara Luigas (SDE): 1. Eesti kaitse alane võimekus peab suurenema kaitsevõime tugevnemise ja inimvara arendamise kaudu. Strateegia järgi peaks Eesti olema võimeline osalema NATO ja Euroopa Liidu peamiste kaitsevaldkondade praktiliste lahenduste väljatöötamises, sidudes Eestit teiste liitlasriikidega ja tagades seeläbi laiema riigikaitse. Igal aastal oleme riigieelarvest kulutamas riigikaitsele kaks protsenti SKPst, mis on võrreldes teiste liikmesriikidega eeskujulik rahaline suurus, panustamaks riigi kaitse võimekusse. Kuidas kaitsekuludeks eraldatud rahasid kasutatakse, pole meil võimalik kontrollida. Milliseks on kujunenud seeläbi kaitsevõimekus, selle hindamiseks puudub pädevus.

2. Kaitsevõime suurendamiseks on kindlasti vajalikud kaasaegsed tehnoloogiad, kaasaegsed teadmised ja kaasaegne kaitseväelaste väljaõpe.

Tarmo Tamm (Keskerakond): 1. Eesti kaitsealase võimekuse tagab eelkõige rahva tahe kaitsta oma riiki. Võimekust kindlustavad meie riigi kaitsejõud ja head partnerid NATOst ja Euroopa Liidust. NATOs on ainult neli riiki, kes kulutavad SKPst kaks protsenti kaitsekulutusteks – mul on hea meel, et Eesti kuulub nende riikide hulka. Tuleb tunnistada, et kaitse-eelarve suurendamine ei ole küll meie riigile lähemal ajal jõukohane ja ega ilma partnerite abita ei suudaks meie ise oma väikest riiki kaitsta.

2. Kaitsealase võimekuse üks tagatis on piiriäärsete alade asustatus, aga kahjuks jäävad need alad järjest tühjemaks. Meie riigi poliitika ei toeta inimeste elu piiriäärsetel aladel, kuid midagi tuleks siiski kiiremas korras ette võtta, et elu ka neis kohtades säiliks.

Aivar Rosenberg (Reformierakond): 1. Eesti on NATO liige. Pole mingit alust arvata, et NATO aluspõhimõtted, mis sätestavad kollektiivkaitse, ei toimi. Nende rakendumist on juba näha. Ämaris on NATO lennukid, Eestis Ameerika merejalaväelased. Ühiskaitset tagavaid samme Ida-Euroopas võib tulla veelgi. Tähtis on ka fakt, et oleme ise olnud liitlastena usaldusväärsed, tõstnud kaitsekulud kokkulepitud kahe protsendini SKPst, osalenud ja osalemas NATO rahutagamise missioonidel.

2. Kõige parem ja konkreetsem asi, mida igaüks saab teha, on liituda Kaitseliiduga. Sama tähtis on lugupidav suhtumine oma riiki. Kui vaatame Soomet, siis riiki halvustavaid seisukohti, mida võib meil internetikommentaaridest igal nädalal lugeda, kohtab seal haruharva. Kritiseeritakse poliitikuid, nende otsuseid, ühte ja teist nähtust ühiskonnas, aga mitte kunagi tervet riiki. Võib-olla on siin ka põhjus, miks Soome säilitas iseseisvuse, Eesti aga oli okupeeritud. Ehk suudame minevikust ja naabrite kogemusest õppida.

Kalvi Kõva (SDE): Kaitsealane plaan on pärast külma sõja lõppu kindlasti muutunud palju keerulisemaks ja diplomaatilisemaks. Nagu näitab Ukraina kriis, algab kõik siseriiklikust stabiilsusest ja inimeste heaolust. Kui kaotame usalduse oma riigi suhtes, leiab võimalik vaenlane palju põhjusi, miks tulla meie õuele korda looma. Meie kaitsevõime tugitalaks on minu arvates tsiviil- ja militaarkoostöö ehk SIMIC, nagu seda moodsalt kutsutakse. Sellel koostöö rajal on meil aga veel pikk tee minna.

Jaak Aaviksoo (IRL) ei vastanud.
Valdo Randpere (Reformierakond) ei vastanud.
Priit Sibul (IRL) ei vastanud.
Ester Tuiksoo (Keskerakond) ei vastanud.

15 PÄEVA ENIMLOETUD