Eestis on juurdunud arusaam pankrotist kui häbiasjast, ent puht majanduslikust seisukohast peaks pankrot olema sama tavaline nähtus nagu firma asutamine.

Majanduslikus mõttes tähendab pankrot olukorda, kus ettevõtte kulud ületavad tulusid ja omanikel pole piisavalt vara, et tekkinud kahjumit katta. Seaduse järgi pole kahjumlik äritegevus lubatud, mistõttu raskustesse sattunud ettevõtja on kohustatud välja kuulutama pankroti. Olukorra õige hindamine ja kiire pankrotiotsus võimaldavad ideaalis oma raha kätte saada kõigil võlausaldajatel, oma sisse pandud rahata jäävad sel juhul ainult firma omanikud.

Eesti tavateadvuses on pankrot kahjuks võrdsustatud kuriteoga ja pankrotiga lõpetavaid ettevõtte juhte peetakse kurjategijateks. Selline mõtteviis sarnaneb nõukogude ajaga, kus iga äri tegevat inimest peeti kurjategijaks. Pankroti võrdsustamine kuriteoga omakorda paneb ettevõtjad pankrotiga venitama. Pankroti vältimine ja pankroti väljakuulutamisega venitamine võib viia olukorrani, kus firmal puudub raha võlausaldajate nõuete katmiseks. Just nii juhtus sadu Lõuna-Eesti käsitöömeistreid ühendava käsitööühistuga ESI. Kallilt laenuga ostetud äriruumid ja peale tulnud masu muutsid senise äritegevuse kahjumlikuks ning kuivõrd ettevõtte asutajatel ja juhtidel polnud endal raha juurde panna, siis tuli lõpuks ikkagi pankrot välja kuulutada. Nagu selgub pankrotihalduri aruandest, jäi raha saamata ligi poolesajal meistril, neist mõnel raha terve aasta aja pikkuse töö eest. Kokku ulatusid käsitöömeistrite nõuded 150 000 krooni ehk 10 000 euroni.

Tagantjärele on raske hinnata, kas ühistu ESI juhid kirjutasid pankrotiavalduse õigel ajal või liiga hilja. Firma endise juhi Tuuli Paaksi jutust tuleb välja, et probleemid ja võlad olid üleval juba aasta aega varem. Tõenäoliselt oleks aasta aega varem välja kuulutatud pankrot võimaldanud katta suurema hulga võlausaldajate nõudeid ja vältida suuremaid kahjusid Võrumaa käsitöömeistritele. Hilisest viimase hetke otsusest kaotasid kokkuvõttes kõik osapooled.