KÜSIMUS–VASTUS • Nagu alljärgnevatest vastustest selgub, puudutas küsimus küüditamise kohta pea kõiki meie riigikogulasi. Paljudel oli tuua valusaid näiteid selle kohta, kuidas sunniviisiline Siberisse viimine on puudutanud ka nende perekonda. Vastamata jätsid vaid sotsiaaldemokraadid – Rein Randver ja Kalvi Kõva.

Küsimused olid järgmised: 1. Kas Venemaa peaks Eesti ees küüditamiste pärast vabandama? Miks? 2. Kas ja kuidas on küüditamine puudutanud teie perekonda?

Valdo Randpere (Reformierakond): Vabandamisega on nii, et see peaks tulema südamest ja vabatahtlikult. Välja nuiatud vabandus pole päris see … Kui Venemaa ise selle peale ei tule, et vabandada, siis ütleb see päris palju ka nende praeguste vaadete kohta.

Minu emapoolne vanaisa küüditati 1941. aastal ja ta suri kaks aastat hiljem Vorkutas.

Ülo Tulik (IRL): 1. Olen seda meelt, et Venemaa peab küüditamise pärast vabandama, kuna nad peavad ennast Nõukogude Liidu õigusjärglaseks. Kas see ka reaalsuseks osutub, on raskesti usutav, sest siis peaks nad vabandama ka volgasakslaste, kalmõkkide ja mitmete teiste ees. Loodan, et Venemaa kaugemas tulevikus seda teeb, aga kindlasti ei toimu see Venemaa praeguse valitsuse valitsemisaja jooksul.

2. Küüditamine on otseselt puudutanud minu perekonda seeläbi, et minu abikaasa Urve on esimene laps perekonnas, kes sündis vahetult pärast vanemate Siberist tagasitulekut. Tema ema ja isa said tuttavaks rongis, mis neid koos vanematega Siberisse viis ning nende abiellumine sai teoks just seal.

Tean ainult ühte inimest, kes minu tudengiajal, mis jäi 1970. aastate lõppu, uskus, et Eesti Vabariik tuleb tagasi. See mees oli minu abikaasa vanaisa August Reintam, kes Siberist tagasituleku õiguse saamiseks pidi Nõukogude Liidu Ülemnõukogu tolleaegse esimehe poole pöörduma.

Tolleaegsed vestlused on kindlasti mõjutanud minu edaspidiseid tegemisi. Kuigi Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu määruse järgi tuli küüditada edukad maapered, niinimetatud kulakud, vangistatud rahvuslaste ja metsavendade pered ning ka metsavendi abistanud pered, on minul just abikaasa vanemate põhjal tõdemus, et küüditati paljudel juhtudel ka kohapealsete võimumeeste ettepanekul.

Priit Sibul (IRL): Minu hinnangul ei ole võimalik kedagi sundida vabandust paluma. Vabanduse paluja peab ikka ennekõike ise mõistma tehtut ja jõudma järeldusele selle teo tagajärgedest. Ja kui oma tegu on mõistetud ning sellega on kellelegi põhjustatud valu, siis on ülimalt loogiline, et sellele järgneb ka vabandus.

Eestimaal on kahjuks küllalt vähe peresid, keda küüditamine ei puudutanud. Minu vanaema küüditati 1949. aasta märtsis kahe väikese lapsega. Minu ema sündis Siberis Irkutski oblastis ja tagasi Eestisse saabusid nad 1956. aastal. Kuna vanaemal mingit vara enam ei olnud, siis kolis ta oma ristivanemate majja, kust ta ära viidi. Minu tädi meenutab ikka, kuidas ta mäletab maja piiramist. Praegu on nendel maadel ka minu kodu.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Siiras vabanduse palumine, kahetsus ja sellele järgnev andestamine on vajalik mõlemale poolele. Me elame Venemaaga naabritena, loodetavasti heade naabritena, jätkuvalt kõrvuti. Vene inimene on üldjuhul väga sõbralik ja suure südamega. Me ei tohiks punarežiimi kurjusel lasta saada inimeste omavahelise suhete jätkuvaks mürgitajaks. Ametlik vabandamine aitaks palju.

Õnneks minu lähedased pääsesid otsesest küüditamisest ja sellele järgnenud vintsutustest. Keeruline aeg lõhkus siiski vanavanemate elu ja pillutas nende pered mööda maailma laiali.

Urmas Klaas (Reformierakond): Venemaa on Nõukogude Liidu õigusjärglane ja vabandamine oleks minu arvates omal kohal.

Küüditamine puudutas meie perekonda otseselt. Siberisse saadeti minu isa ja tema ema, minu vanaema. Ohvrite hulgas on väga palju sugulasi. Nad kõik olid (enamus on praeguseks juba siit ilmast lahkunud) ja on väga tublid, töökad ning aktiivsed Eesti inimesed. Vanaema pidas Siberi teekonnast päevikut. See on säilinud ja seda on valus lugeda. Mäletan, et keegi neist ei süüdistanud venelasi kui rahvust. Kõik said aru, et repressioonide taga on nõukogude võim.

Heimar Lenk (Keskerakond): 1. Isiklikult arvan, et Venemaa peaks küüditamiste pärast kindlasti vabandama, kuid tundub, et seda vabandust ei tule kunagi. Seda mitmel põhjusel:

1) Kuigi Venemaa on ennast NSV Liidu õigusjärglaseks nimetanud, pole ta Nõukogude Liidu tegevuse eest endale vastutust võtnud mitte üheski küsimuses.

2) Kollektiviseerimine oli kommunistide ametlik poliitika, millega seostus ka kulakluse kui klassi likvideerimise vajadus. Selle ideoloogia vaimus põhjendati ka küüditamisi liiduvabariikides. Suur osa vene rahvast seda väga ei kritiseerinudki, sest rahvaste ümberasustamist on Venemaa ajaloos palju kordi tehtud. Pealegi käis ju küüditamine nii-öelda oma riigi ehk Nõukogude Liidu piires ja seda sotsialismis üles kasvanud venelaste põlvkond väga pahaks ei pannudki.

3) Nõukogude Liit oli sõja võitja, tema käes oli pea kogu Euroopa ja ta käituski kui võitja, kellele kõik lubatud. Karmi poliitikat seletati ka vene rahva suure, üle 20 miljoni inimese kaotusega Teises maailmasõjas, kes ametliku ideoloogia selgitusel hukkusid maailma päästmise nimel fašismist.

2. Meie perekonda puudutas küüditamine üsna valusasti. Nägin väikese poisina viimast küüditamist oma silmaga pealt. Õnneks jäid meie sugulased Siberis siiski ellu ja pärast Stalini surma kehtestatud amnestia alusel tulid nad tagasi Eestisse.

Minu enda põlvkonda puudutas aga valusasti omandireform, mida sundüürnikud nimetavad eestlaste endi korraldatud küüditamiseks. Mart Laari valitsuse ajal ja reformiminister Liia Hänni juhtimisel toime pandud ülekohtune omandireform ajas oma senistest kodudest välja ning tõstis otse tänavale kümneid tuhandeid inimesi. Olles ise sundüürnikuna kaotanud kaks kodu, tean omandireformi üksikasju üsna täpselt. Üürnike liidu andmeil puudutas omandireform umbes 100 000 inimest. Üürnike seas on käibel ütlemine, et kui Stalin andis kodust lahkumiseks aega paar tundi, siis eestlaste endi poolt läbi viidud omandireform paar kuud. Ka kodunt välja aetud üürnike ees pole keegi veel vabandust palunud!

Tuleb tunnistada veel ühte küüditamist. Selleks on praegune massiline lahkumine oma kodumaalt. Hea elu eest ei põgene keegi, ikka on noored pered sunnitud kodumaalt lahkuma viletsa palga ja vaese elu pärast. Praeguseks on vist Eestist ära sõitnud juba rohkem inimesi, kui Stalin küüditada ja sõda eestlasi hävitada jõudis. Uskumatu, kuid see juhtub kauaoodatud omariikluse aastatel!

Inara Luigas (MTÜ Demokraadid): Minu isa ja ema pered olid küüditatud Siberisse. Seal külmal maal sündis minu vanem õde ja ka mina. Eestis sündisid meie perre veel vend ja noorem õde.

Mu vanem õde oli kahene ja mina üheksakuune, kui vanemad Eestisse jõudsid. Siberi maamulda jäid meie kaks õde ja vanaisa.

Lapsepõlv möödus teades, et Siberist ei räägita. Kodus räägiti sellel teemal vaid siis, kui istuti sugulaste ringis. Nüüd on teine aeg ja küüditamise teemal võib rääkida igaüks. 2008. aasta suvel käisime meie, pere kõik neli last, Siberis. Leidsime üles vanaisa ja õdede haua ning asetasime sinna rauast risti, mis oli juba varem kohalikust rajoonikeskusest tellitud. Istutasime kalmule isatalu mullast välja kaevatud väikese pihlapuu, tamme ja sireli. Minu vanemate hea sõber, onu Nikolai, kel 84 aastat turjal, jäi neid kastma ja nende eest hoolitsema. Ta räägib, et puud olevat kõik kasvama läinud. Suur kummardus ja tänu talle.

Kas Venemaa peaks küüditamise pärast vabandama? Kes hakkab vabandama ja kelle ees? Ka Vene inimesed on režiimide poolt küüditatud ja laagrites surnud. Kas vabandamisega muutub küüditamine olematuks? Küüditajad polnud tihti ju venelased, vaid omad mehed, eestlased. Täideti käsku ja nii saadetigi tuhanded külmale maale.

President võiks rohkem huvi tunda, kuidas elavad paljulapselised pered ja toimetulekuraskustes inimesed ning pöörata rohkem tähelepanu Eesti rahva raske elujärje parandamisele. Sellel teemal võiks nii president kui ka tema abikaasa sõna võtta iga päev.

Tarmo Tamm (Keskerakond): Venemaa peab ennast NSVLi õigusjärglaseks, sellest tulenevalt ootaks naabritelt vabandust küüditamiste pärast. Selline samm näitaks, et suudetakse ajaloos juhtunut tunnistada ja selle eest ka vabandada. Küüditamise läbi elanud inimestele oleks see omamoodi kergendus ja selle kaudu paraneks naabritega läbisaamine oluliselt.

Minu suguvõsast ei ole õnneks kedagi küüditatud ja see õudus on meist mööda läinud. Samas naabrimemm on küüditatud olnud ja ta ei ole oma kodutalu ka tagasi saanud.

Ester Tuiksoo (Keskerakond): Vabandamine küüditamise pärast oleks minu arvates eesti rahvale väike osa suurest ajaloolisest valust, aga ma ei usu, et Venemaa või õigemini kommunistid seda kunagi teeksid.

Jah, küüditamine on puudutanud väga lähedalt minu perekonda.

Rein Randver (SDE) ei vastanud.
Kalvi Kõva (SDE) ei vastanud.