Tummine Veneetsia

Proloog

Veneetsia – tõeline kunsti- ja kultuurielamus, kalakujuline linn-muuseum, sildade linn, uppuv linn, hõljuv linn, maailma romantilisemaid paiku. Siin töötavad lakkamatult kõik meeled. Linn on täis arvukalt helisid ja hääli, alustades turistihordide jalapatsumisest kanaliservadel, nende keeltepaabli kõlast, mis kaigub ajalooliste tänavate õhus, ning lõpetades juhuslike klaveripaladega, mida kuuleb tihti läbi lahtiste akende, gondlitel lõõritavate tenorite häälekaigetega või tänaval oma teoseid esitavate professionaalsete muusikute kurbmagusate heliribadega. Juhuslikust pasticceriast möödudes hakkab ninna kõikvõimalike hõrgutiste vanillihõngune magusus, pisut edasi jalutades tabab aga hoopis veini hapu käärimine. Järgmisena, möödudes kanali äärel torusid puhastavast autost, satub jalutaja vahelduseks vägagi ebameeldiva leha meelevalda, mis laheneb pisut hiljem taas millekski meeldivaks, näiteks mõne söögikoha pizza- ja pastaaroomiks või mõne libreria avatud uksest tänavale valguvaks raamatulõhnaks.

Igal sammul leidub baare ja restorane, milledes pakutavaga oma maitsemeelt harida. Veneetsia piirkonnale omane jook spritz on võluvalt mõrkjas, siinne traditsiooniline roog spaghetti alle vongole paitab keelt oma täidlase küüslaugu, ürtide ja mereannimaitsega, jäätis on värske ning puuviljane nagu ei kusagil mujal. Jalad tatsuvad kividel, millel on kõnnitud juba sajandeid (nende hulgas paljud maailmakultuuri suurkujud), kogu keha tunnetab siinset niisket soojust, käed puudutavad igivanu seinu ja sillapiirdeid, lootes osa saada sadade aastate tarkusest-kogemusest-tundest ning natukese aja pärast hoiavad nad sooja ja tillukest espressotassi, mida siin lihtsalt caffè’ks kutsutakse. Ja muidugi näevad silmad kogu seda hunnitut kaunidust, mis on ehk natuke liigagi ilus – vanad majad, kanalid nende vahel oma saladuslikult rohelise veega, rahvarohked campo’d, rauast väravate taha suletud pisikesed tumerohelised eraaiad. Ja siis veel midagi seletamatut, kas kõik eelnev üheskoos või midagi hoopis muud; siin on alati kohal mingisugune teatav  h õ n g – niiske, raske, aga mitte rõhuv, kõikvõimalikult lõhnav, portaal minevikku …