HEATEGEVUS • 16. septembril toimus Tartu rattamaraton, kust võtsid osa ka kaheksa Maarja Küla töötajat: Maria Reiljan, Lasse Virolainen, Jane Pokk, Reet Tepaskind, Piret Jansons, Marge Mäe, Laura Kahro ja Kaarel Roostar. Nende eesmärk oli koguda raha külasiseste ratastooliteede rajamiseks.

Tartu rattamaratonil läbiti 89 kilomeetri pikkune distants maastikul. Viimastel kilomeetritel, täpsemalt Hellenurme toitlustuspunktis, liitus nendega ka kolm Maar-ja Küla elanikku – Tjorven, Taavi ja Meelis, kes läbisid maratonil kokku 12 kilomeetrit. Koos nendega läks sõitma ka üks Maarja Küla töötaja, kes pidi algselt teistega tervet rada kaasa sõitma, kuid kuna ta rattal tekkisid vahetult enne starti suured tehnilised probleemid, ei saanud ta kohe alguses teistega startida. Finišeeruti aga peaaegu kõik koos – tehti grupifiniš ja nende ajaks märgiti kuus tundi ja 57 minutit.

Kogu asja korraldaja, Maarja Küla töötaja Maria Reiljan on ise pärit Rõugest. Jah, meie oma Võrumaa inimene organiseeris nii laheda aktsiooni! Idee pärineb Marial juba sellest ajast, kui ta Inglismaal vabatahtlikuna elas ja töötas. Seal on üsna levinud selline heategevuslik vorm nagu fundraising. See toimib põhimõttel, et üks inimene või inimeste grupp teeb midagi (näiteks sõidab rattaga maratoni, jookseb, hüppab benjit vms) ja teeb oma aktsioonile kõvasti reklaami. Igal aktsioonil peab olema ka eesmärk, miks seda teha.

„Meie puhul oli eesmärgiks koguda raha Maarja Küla siseste kõvakattega ratastooliteede rajamiseks. Kui inimesed arvavad, et see tegevus, mida tehakse oma eesmärgi saavutamiseks – meie puhul siis rattamaratoni läbimine, on piisavalt tähtis ning sellele kulutatud aeg ja vaev väärib tasustamist ning ka eesmärk on piisavalt põhjendatud, siis nad toetavad seda tegevust rahaliselt,” selgitab Maria.

Maria tahtis Maarja Külla vabatahtlikuks minna. „Läksin esimest korda Maarja Külla 2009. aasta oktoobri lõpus ja vaatasin küla lihtsalt üle. Teist korda minnes olin seal vabatahtlikuna tööl juba terve nädalavahetuse ja nii hakkas see edaspidi olema igal teisel nädalavahetusel,” meenutab Maarja Küla töötaja Maria Reiljan oma teed Maarja Külani. Ta lisab: „Juba detsembri lõpus ja jaanuaris, kui oli paus ülikoolist, olin ma külas nädalate kaupa ning 2010. aasta suvel hakkasin seal asendajana tööle.”

2011. aastal läks Maria küll aastaks Inglismaale EVSi vabatahtlikuks, kuid kui ta sealt 2012. jaanuari lõpus tagasi tuli, sai ta lõpuks Maarja Küla ametlikuks töötajaks. „Küla on lihtsalt minu ümber ja minu sisse kasvanud. See on nagu väike paradiis, kus on super kollektiiv – nii ägedaid töökaaslasi pole mul mitte kusagil olnud. Samuti suudavad elanikud oma olekuga ja ütlemistega mind iga päev mitmeid kordi südamest naerma panna. Ma pole kordagi kahetsenud Maarja Külla minemist ja arvan, et see oli üks õigemaid otsuseid mu elus,” on Maria veendunud ning õnnelik oma praeguse töökoha üle.

Maria läks vabatahtlikuna Maarja Külla tööle sellepärast, et ta oli varem sellise tööga juba kokku puutunud Võru Järve koolis, kus töötab tema ema. Ta tegi nädalajagu ühes tsirkuselaagris vabatahtlikku tööd, mis talle väga meeldis. „Pärast seda mõtlesin, et võiks kuskil veel midagi sellist teha ja nii ma Maar-ja Külla sattusingi,” räägib Maria.

Anneta!

17. septembri seisuga on Maarja Küla saanud inimestelt annetusi 145 euro väärtuses. Pärast maratoni on veel võimalik sama üritust toetada ja annetusi teha 16. oktoobrini. Kui keegi arvab, et see aktsioon on toetamist väärt ning Maarja Küla ratastooli kasutavatel elanikel ja neil elanikel, kel võivad olla pisikesed tasakaaluprobleemid, võiks olla paremad võimalused külas ringiliikumiseks (kuna vihma ja lörtsiga on teed üpris porised ning raskesti läbitavad), siis toetada saab, kui kanda raha pangakontole Swedbankis (221026292820) või Nordea Pangas (17000304964). Selgituseks tuleks märkida: „TeeIgaMajani”. Ka on võimalik toetada, helistades telefonil 900 6200. Kõne maksumus on kaks eurot.

Pole tähtis, mis summa annetatakse, iga euro on vajalik ja tähtis!

Maria Reiljani muljed Tartu rattamaratonist ja seal läbitud rajast: „Maratonirada oli suhteliselt raske. Käisin maratonile eelneval nädalavahetusel ühisharjutusel läbi sõitmas lühikest distantsi, s.o 40 kilomeetrit, nii et teadsin, mida oodata. Ka teistele olin ülevaate andnud. Kohe stardis otsustasime ära, et meie etteotsa trügima ei hakka, pigem võtame rahulikult ja sõidame tagapool.

Ent ka tagapool sõitmisel olid omad miinused – ratturid olid raja kohati väga poriseks tallanud. Neid kohti oli päris palju, kui pidi ratast seetõttu käekõrval lükkama, sest rohkem kui pahkluu sügavusest mudast muud moodi läbi ei saanud.

Alguses sõitsime kõik koos, kuid pärast esimest toitlustuspunkti otsustasime edasi sõita igaüks omas tempos. Kui olime läbinud umbes poole rajast, olid toitlustuspunkti meile kaasa elama tulnud meie juhataja ja üks töötaja koos elanikega. See oli väga lahe, sest selleks ajaks hakkas juba väsimus võimust võtma ning pori tõmbas ka natuke motivatsiooni alla, aga pärast seda toitlustuspunkti läks sõit juba rõõmsamalt.

Paljud on küsinud, et kas katkestamist ei tulnud mõttesse? Ei tulnud. Igakord, kui jõudsin porise kohani, mida rattaga tuli läbida, mõtlesin meie sõidu eesmärgi peale ja pedaal muutus kohe kergemaks.  

Kui elanikud meiega viimases toitlustuspunktis liitusid, oli edasine sõitmine lausa lust! Maarja Küla elanik Tjorven sõitis ees täie tempoga, nii et meil kui juba natuke väsinud töötajatel oli temaga võimatu sammu pidada. Taavi soovis kõva häälega kõigile ainult armastust ning Meelis väntas oma rattaga meil ees väga soliidselt ja rahulikult, nagu poleks rada üldse raske. Õnneks sai elanikele suhteliselt hea rada, võrreldes sellega, mida meie kohati läbima pidime.

Pärast maratoni oli kõigil hea tuju, kuigi olime suhteliselt väsinud. Küsisin oma tiimikaaslastelt, kas nad teeksid seda uuesti ja kõik olid rõõmuga nõus, nii et kes teab, äkki järgmine aasta jälle …
Elanikud olid igatahes väga rõõmsad ja neile meeldis kogu üritus väga. Start oli nende jaoks päris võimas asi, mida vaadata – tuhanded ratturid koos sõitmas – seda iga päev ei näe. Neile meeldis väga ka raja ääres teistele ratturitele kaasa elada ja nad ei jõudnud ära oodata, millal meiega samuti liituda saavad.

Õhtul Maarja Külla jõudes ning ka järgmisel päeval ei olnud igatahes muljete rääkimisel ja medali näitamisel lõppu – neile meeldis väga Tartu rattamaraton.”