ARVAMUS

Ei olnud ammu, mil esimese vaktsiinidoosi saamine oli privileeg. Esmalt said end kaitsepookida eakad ja eesliini töötajad. Oli neid, kes kättesaamatut selle kättesaamatuse pärast ihkasid ja hiljem vaktsiini laiatarbekaubaks muutudes endale enam ei soovinudki. Oli ka neid, kes esmavõimaluse saanute seas, kuid tänaseni kaitsesüstimata. Nüüd on aeg seal maal, et ei räägita enam ei esimesest ega ka mitte teisest vaktsiinidoosist vaid tõhustusdoosist, millega nii mõnegi pealtvaataja arvates sama ämbrit kolistatakse

Tõhustusdoos on ette nähtud nii nagu aegu tagasi esmadoosid ennekõike riskirühmadele, kel oma vaktsineerimise põhikuurist möödas vähemalt pool aastat. On neid, kes praegu riskirühma ei kuulu, kuid sooviksid tõhustusdoosi kiiremas korras kätte saada. Neile aga võimalust ei anta. Otsuste tegijad on aga taas kaardimoori rollis ja peavad ennustama, kas ja kui palju on mõistlik tõhustusdoose jagada. Kui teha kogu kaup kõigile priiks, kas siis tekib olukord, kus laod on tühjad ja riskirühmad, kes ehk veidi aeglasema reageerimisega, jäävad sootuks ilma? Või ollakse mõne aja pärast samas seisus nagu praegu. Soovijad on oma doosid kätte saanud, osa neist selle ajaga kahjuks ümber mõelnud ja soovi minetanud, kuid doose on käes veel lademetes. Nende laialijagamisel ei aita siis ei piits ega präänik. Küllap on käputäis neidki, kes hambaravitoetuse eest või spaakülastamise keelu hirmus jalad kõhu alt välja veavad, kuid on ka neid, kelle soov mittevaktsineerida jääb igaveseks vankumatuks.

Ennustaja töö on aga tänamatu ja heaks ennustajaks ei õpeta ka ükski kool. Küll aga tuleb kasuks toetumine minevikule ning hea analüüsioskus. Sellegipoolest jääb alati tuleviku osas õhku mõni „aga”, mida sada protsenti ette näha on võimatu. Igatahes jääb kahtlemata lõpuks alles võimalus poole aasta pärast kas taas otsuste ebasobivust ette heita või tõdeda, et jumal tänatud, et just nii sai tehtud.

Praegu on tõhustusdoosi saanud 12 000 eestimaalast. Milline oleks see arv juhul, kui doosisaajatele poleks piiranguid ning võimalus laieneks peale riskirühmade kõigile? Seda on keeruline ennustada

Igas valdkonnas kipub olema nii, et paremaks ning meeldivamaks püüeldakse alles siis kui konkurent kuklasse hingab või keegi endasarnane millegi ootamatult positiivsega üllatab. Keegi ei soovi olla kehvem, kuid keegi ei soovi enamasti ka ülemäära palju lahkesti ära anda või boonuseid jagada.

Nii on ka kaubanduses, kus konkurents sunnib nii mõnegi müüja või tootja käpuli. Ideaalis müüks ettevõtted oma toodangut kümme korda vähem ja kümme korda kallimalt. Nii on tööd vähem ning väiksemast kogusest saadud tulu on sama suur kui suurest kogusest, mis omakorda nõuab aga rohkem vaeva. Õnneks on turul ka neid, kes sunnivad nii ennast kui ka teisi mugavast mugavustsoonist vastumeelselt väljuma.

Olles turul uus on tarvis enne vana rasva peal elama asumist endale teed sillutada. Nii on võimalus ammu turul olnud ja enda kvaliteeti tõestanud kaubamärkidel suuremaid summasid sisse nõuda ning iga eset suurema marginaaliga soovijatele maha parseldada. Küll aga ei saa seda teha esimestest sammudest peale.

Sama kehtib ka toidukaupade puhul. Uus kett turul või vähemasti uuena kindlas piirkonnas tahab harjumist. Inimene on sageli harjumuse ori ning see omakorda sunnib uustulnukaid võimlema, mis omakorda sunnib jalad kõhu alt välja võtma turul juba kindlalt paigal seisjaid.

Lidli jõuline sisenemine Lätti on valla päästnud banaanisõja. Selleks, et kuidagi veenda skeptilist põhjamaa rahvast enda kauplusi väisama peab sisenemine olema piisavalt kõmuline, kuid omajagu soe. Lidl on oma trumbiks valinud banaanid müües neid kilohinnaga 39 senti. Eestis vaatab hetkel puuviljalettidelt vastu umbes üheeurone banaanikilo hind. Kuigi sellele, et eestlased peale alkoholiturismi ka banaaniturismi harrastama hakkavad ei saa veel loota, on kohalike kaupmeeste jaoks asi tõsine.

Nii on sunnitud ka teised kaupluseketid Lätis banaanihinna alla tooma, kartes, et inimene kinnistab soodsa banaanivaru ostu enda meeltesse ja harjubki seetõttu turu uut tulijat väisama. Taoline hinnasõda näitab ära ka igaühe positsiooni turul. Ka eestlased valmistuvad selleks ajaks, mil banaanisõda ei ole ainult piiritagune probleem. Õnneks on ka neid, kes kindlakäeliselt on otsustanud sõjatandrilt lahkuda, provokatsioonidega mitte kaasa minna ning loodavad oma senise edu jätkumisele olenemata uutest tulijatest ning ajutistest ekstrasoodustustest.