EESTLANE VÄLISMAAL • Oktoobri alguseks olin end Gruusias kenasti sisse seadnud ja alustasime projektis ette nähtud tegevustega. Enne veel aga hakkasime võtma keeletunde, mis meie elu oluliselt lihtsamaks pidi tegema, kuid tegelikkuses meile suurt peavalu valmistas. Kuigi kogu vabatahtlikuks hakkamise mõte seisneski ennekõike kooli vältimises, leidsin end taas raamatute tagant.

Gruusia keel ei sarnane ühegi teadaoleva keelega maailmas, ta seisab täiesti omaette koos oma imeilusa tähestikuga. Uue tähestiku selgeksõppimiseks kulus juba vähemalt kaks nädalat ja praegugi veerin ma gruusia kirjakeelt kui esimese klassi õpilane. See aga ei tähenda, et õppimine oleks olnud igav protsess. Üldsegi mitte. Et tähti selgeks õppida, püüdsime luua seoseid nende välimusega, näiteks üks täht oli meile „rase naine” ja üks teine kirsiga sarnanev „kirss”. Raskendav oli ka asjaolu, et grusiinidele ei piisa mitte d-st ja t-st, vaid nad vajavad kolme häälikut: nõrk d, keskmine t ja tugev t’. Samamoodi on muide k ja p-ga. Lisaks veel ch ja ch’, ts ja ts’ ning kurguhäälik. Ja jumal halasta, kui sa peaksid kasutama vale t-d!

Naljakaid seiku keeleõppimisel

Nagu ikka, teevad algajad keeleõppijad palju vigu. Nii näiteks küsisin ma valjuhäälselt poetädilt mahla, olles uhke uue meeldejäetud sõna üle. Tädike ei saanud aga midagi aru. Arvasin, et ehk ta ei kuule hästi, seega tõstsin häält ja osutasin mahlapakile riiulis. Mahla sain lõpuks kätte, aga hiljem tuli välja, et olin lihtsalt üle poe „Roheline! ROHELINE!” karjunud, sest sõna oli teel kodust poodi ununenud.

Teinekord aga oleksin kogemata bussijuhi põrgu saatnud, sest uskuge või mitte, fraas „Peatuge, palun!” on ülisarnane fraasile „Käi põrgu!”.

Minu põhiliseks tööülesandeks Gruusias sai kohalikes koolides inglise keele tundide abistamine – on ju ikka huvitavam õppida, kui saad välismaalasega praktiseerida! Gruusia lapsed kuulevad uskumatult vähe inglise keelt, raadiotes kõlab peamiselt kohalik repertuaar või siis hirmsad vene poplaulud, mida nad imelikul kombel paistavad nautivat. Ka kõik inglisekeelsed filmid on gruusia keeles üle loetud ja venekeelsete subtiitritega, nii et isegi kinoskäimise mõnu on seal välismaalastel piiratud – Tbilisi kinomajad näitavad igast filmist heal juhul ühe või maksimaalselt kaks seanssi inglise keeles.

Inglise keele tundide läbiviimine oli lihtne ja meeldiv. Tunnid korraldasin vestlusvormis: valisin välja ühe huvitava teema ja tekitasin diskussiooni. Need arutelud ei olnud kasulikud ainult õpilastele, vaid ka mina sain teada väga palju kohalike noorte mentaliteedist. Näiteks on nende arvates absoluutselt mõeldamatu minna ülikooli õppima midagi muud kui majandus või õigusteadus. Ainult ärimehe- või juristiamet on nende arvates tõsiseltvõetav. Samamoodi on täiesti normaalne astuda sisse arstiteaduskonda, et see siis kolmandal aastal lapseootuse tõttu pooleli jätta ja kodukanaks hakata. Gruusias abiellutakse väga noorelt, vähemalt 24. eluaastaks tundus enamikul sõrmus sõrmes olevat. Pärast abiellumist saabki naise põhitööks laste kasvatamine ja kodu eest hoolitsemine. See on, muide, rohkem au sees kui karjääriredelil ronimine, sest pere on suurim väärtus.

Lisaks inglise keele õpetamisele käisin sügisel kohalikus noortekeskuses abiks. Koos teiste vabatahtlikega viisime läbi erinevaid tegevusi: spordimängud, inglise keele õpe, meisterdamine. Poiste lemmikuks kujunes muidugi jalgpall, kui seda nii saab nimetada. Põhimõtteliselt nägi see välja nii: läksime noortekeskusesse, pall kaenlas, ja hetkel, mil olime väravast sisse astunud, hüppas meile kaela kümme pisikest metsikut poissi, kellest igaüks nõudis palli. Palli enda valdusesse saanud, panid nad teadmata suunas jooksu, veeretades palli enda ees. Seda ilmestasid kilked, karjed ja kung-fu stseenid. Pidevalt tekkis neil omavahelisi arveteõiendamisi. Meie aga seisime keset platsi, olime šokis ja oskasime ainult vahepeal „Ara!” (eesti keeles „Ei!”) karjuda või laste külakuhja lahti harutada. Arvata võib, et minu jalgpallitreeneri karjäär jäi üürikeseks. Siis tuli ka talv ja siseruumides pisikeste metsikute lastega midagi läbi viia oleks olnud üle meie võimete.

Teeks ühe heategevusürituse …

Minu kaasvabatahtlik, kes oli poolatar, oli otsustanud midagi kasulikku ära teha kohaliku puuetega laste päevakeskuse heaks. Paraku sai see meile kõigile heaks õppetunniks grusiiniliku asjaajamise kohta. Nimelt käis ta linnavalitsuses ja seletas oma ideed korraldada puuetega inimeste päeva puhul heategevuslik üritus. Plaanis oli 3. detsembril tuua müüki kõik nooretekeskuses lastega meisterdatud nipsasjakesed, küpsetada müügiks koogikesi-küpsiseid ja panna müüki mõned enda isiklikud asjadki. Seda kõike muidugi sümboolse summa eest. Meelelahutuseks oleks tasuta esinema tulnud kohalik bänd ja ka meie, vabatahtlikud, panime kokku popurrii iga riigi lauludest. Kõike seda eesmärgiga koguda raha, et puuetega laste päevakeskuse kohutavad valged seinad rõõmsamat värvi võõbata.

Idee linnavalitsusele meeldis. Nad olid lahkelt nõus andma meile kasutamiseks teatriruumid koos bändile vajamineva tehnikaga.

Siiski-siiski. Kõik ei saa ju nii lihtsalt minna! Juhtus see, et päev enne suurt sündmust helistati linnavalitsusest ja öeldi: „Vabandust, me ei pannud ennist tähele, aga sellel päeval on teatrisaal juba broneeritud, seega ei saa me teid kahjuks kuidagi aidata.” Lisaks öeldi poolatarile midagi selles stiilis, et sa oled ju noor ja kena naine, miks sa ei võiks tegeleda millegi kasulikuga – näiteks küpsetamisega …?

Mida??? Olime kõik šokis. Salvav sooline ebavõrdsus vajus tagaplaanile, sest meil oli üritus, millega tegeleda. Kuidas nii saab, et 24 tundi enne üritust visatakse meid tänavale? Kust me leiame uue koha? Me ei saa ka kuupäeva muuta, sest suure vaevaga olime terve linna juba plakateid täis kleepinud. Me ju tahame ainult aidata, miks te teete selle nii raskeks? Tõsiselt!?

Jonniga vastu!

Šokk asendus vihaga. Ah et te ei annagi meile teatriruumi? No mis siis. Me viime selle ürituse läbi kogu Gruusia asjaajamise kiuste! Ja otse teatri ees! See oli pigem jonnakus, mis meid tagant sundis. Olime selle nimel vaeva näinud ja tahtsime iga hinnaga lõpuni minna.

3. detsember oli hall päev. Tibutas vihma ja puhus külm tuul, kuid seadsime saatuse kiuste oma laada teatri ette laiali ja jäime suure huviga kohalikke ootama. Sai ju jagatud nii palju reklaamlehti, kindlasti tuleb palju inimesi!

Reaalsus oli aga see, et mitte keegi ei tulnud, kui välja arvata need tuttavad, keda sundisime tulema. Mitte ühtki võõrast nägu! Mitte ühtki head inimest, kes tahaks annetada kas või ühe euro suuruse summa puuetega laste heaks! Tühjus! Ega meil midagi siis üle jäänudki. Ostsime ise üksteise pannkooke ja kõrvarõngaid, pakkisime laagri jälle kokku ja läksime suure pettumusega koju. Suutsime „teenida” umbes 50 eurot, mille eest hiljem lastele joonistusvahendeid ostsime. Olime linnaelanikes sügavalt pettunud. Jõudsime järelduseni, et Gruusia lihtsalt ei ole valmis heategevuseks. See on kurb tõsiasi. Ja eriti veel puuetega lapsed tunduvad seal olevat lausa tabuteema. Nad on ära peidetud kuhugi äärelinna valgete seintega majadesse. Neid ei näe linnas. Nende heaks ei annetata raha.

Umbes samamoodi läks meie loodud „Teeme ära!” koristusaktsiooniga. Kohalikest liitusid vaid meie oma organisatsiooni liikmed ja kaks võõrast noormeest, kes tahtsid lihtsalt Euroopa tüdrukuid lähemalt piielda. Üks palus, muide, nimetada end Narkushkaks. Siililegi selge, et pärast üht aktsiooni me neid enam ei näinud. Loodetud vastukaja meie kampaania ka ei leidnud. Kohalikud ei tundnud mingisugust huvi selle vastu. Ilmselt võid prügi üle korjates päris lihtsalt otse hullumajja sattuda. Imelik ju! Mõni kohalik karjus koduaknast veel: „Tänks, et majaesise ära koristasite! See näeb nüüd palju parem välja!”

Kokkuvõte

Ma ei taha jätta Gruusiast negatiivset muljet, kuid, et asi oleks õiglane, tundsin, et pean välja tooma ka halvemad küljed. Arenguruumi jääb nii keskkonnakaitse kui ka heategevuse koha pealt, kuid kuna Gruusia on praeguseks võtnud ülilääneliku suuna, siis võib arvata, et need valdkonnad arenevad järgmistel aastatel jõudsalt koos kõige muuga. Jääb üle vaid loota, et liigselt läänestudes ei kaotata pereväärtusi ja kristlikke traditsioone, millesuguseid naljalt enam Euroopas ei kohta.