ELU JA KULTUUR

Kui eestlased nimetavad end kultuurrahvaks, siis kes on nimetajad ja kes on nimetatavad? Vaat, milles on küsimus! Kui mina nimetan, siis kas ka sina, ja kes on need „meie”? Vaat, milles on küsimus! Kui Noor-Eesti läinud sajandi alul kasutas hüüdlauset „Saagem eurooplasteks, aga jäägem eestlasteks!”, siis kes me enne olime? Vaat, milles on küsimus!

Kuna kipub juba tüütuks, siis püüan vahelduseks eelnevale kolmele Hamleti küsimusele vastata. Arvatavasti polnud me 19. sajandil ei need ega teised. Euroopa kultuuurrahvad olid lihtsalt „Arnost varem kooli jõudnud”.

Uskumaks sajandi lõpuaastate rahvaloendust, siis selle põhjal oli sajandivahetuseks kirjaoskajaid (владел грамотой) umbes 97 protsenti Eestimaa kubermangu territooriumil elavast rahvast. Maakeele lugemisosksus ei mänginudki erilist rolli niikaua, kui õieti midagi lugeda polnud, aga et sajandi lõpus juba üht-teist oli, siis võis inimene võimaluse korral teada saada, mis on Euroopa ja kes eestlane.

Ah-jaa, kolmas küsimus – kes me enne seda olime? Tõsi – me polnud isegi eestlased, rääkimata nimetusest kultuurrahvas. Me olime maarahvas – maarahvas, kes armastas oma maad, kuhu ta sunnismaiselt ketitatud oli.

Kes meid eestlasi siis kultuurrahvaks tembeldas? Eks ikka kultuurirahvas, sest ainuüksi nemad oskasid seda märksõna seletada, sest maarahval endal polnud siis suurt midagi peale laulupeolaulude kuulamise kaasa rääkida.

Kuidas see kultuurrahvas praegust vabadust kasutab? Ta pakub lahke võimaluse kõigil oma „poigil-tütril” laia maailma minna. Vähem võimekail Soome, Norrasse ja võib-olla Hispaaniasse (Tenerifele). Võimekamail Hollywoodi, Oxfordi või Harvardisse. Nii lahkubki kultuurrahvas ja jääb vaid kultuurirahvas, sest nemad on maarahva jäänukina siin ketitatud ning seetõttu sunnismaised.
Aga oh hirmu, kui Sirp peaks üks nädal ilmumata jääma – mis juhtub kultuurirahvaga siis?! Siis on tõesti küsimus: „Olla või mitte olla?”

Kui „-kraatiad” ning „-ismid” on otsustavad, siis võtaks neist esialgu kolm: demokraatia, kambakraatia ja ratsionalismi. Kultuurrahvas eelistab demokraatiat, ehkki see on ebaratsionaalne. Kultuurirahvas kambakraatiat, ehkki see on ebaeetiline. Valitsus ratsionalismi, ehkki see on ebaõiglane.

Kui te viimaks nõutuna küsite, mis mula see küll oli, siis mõistke seda vastavalt liigituse, kas te olete kultuurrahvas, kultuurirahvas või „tule taevas appi” valitsus.

Kas punklugu peaks lõppema optimistlikult? Kindlasti! Eesti, sa seisad lootusrikka mineviku toel!

Arju Virukas