MÕISALEGENDID • Teiste Eesti piirkondadega võrreldes on Võrumaa mõisad tagasihoidlikud. Esinduslike ja juba praegu heas korras olevate Sagadi, Taagepera ja Palmse sarnaste mõisatega on Võrumaal raske konkureerida. Siiski on siinkandiski mitmeid väga uhkeid mõisaid, mis on juba restaureerimisel või seisundis, mis võimaldaks hooneid veel ajahamba käest päästa.

Lisaks on võrukestel ka pikk jutuvestmise traditsioon, mis äratab asjad, hooned ja paigad ellu.

Väärtuslikud legendid

Lugude jutustamise väärtust näitlikustab Ameerikas mõni aeg tagasi läbi viidud eksperiment. Kirjandusprojekti „Väärtuslikud esemed” raames osteti kokku sadakond umbes üks euro maksvat nipsasjakest. Siis paluti kirjanikel igale esemele legend juurde mõelda. Nii müüdi algselt väärtusetud nipsasjakesed oksjonil 28 korda kallimalt. Lood annavad asjadele tähenduse.

Võrumaa mõisate ajaloolises ja esteetilises väärtuses ei saa kahelda. Küll aga aitavad mõisatega seotud lood veidi vettinud lagedest või laiguti maha koorunud värvist mööda näha.

Nii käis Võrumaa Teataja Vana-Võrumaa, see tähendab praeguste Võru ja Põlva maakonda jäävates mõisates ning kogus legende. Ehk teevad need lugejale vihmase hilissuve õdusamaks.

Aiateibad ja iluaiad

Esimesena tuleb juttu Räpina klassitsistlikus stiilis mõisast. See näeb välja nii uhke, et rahvasuu ristis ta lausa Sillapää lossiks. Kui tavaliselt on hoone kõige ilusam osa fassaad, siis Räpinas jäävad esinduslikud joonia sambad ja rõdu hoopis tagaküljele. Võib-olla tahtsid mõisnikud lihtrahva ees uhkeldada, sest just mõisa tagakülg paistis hästi kätte üle järve elavale külarahvale.

Erinevalt enamikest mõisatest ei räägi rahvapärimus eriti Räpina mõisnike vägivaldsusest või karmusest talupoegade suhtes. Selle asemel mäletatakse mõisnikke haritute ja valgustatutena.

Eriti armastatud oli praeguse mõisahäärberi ehitamisaegne mõisnik Gustav Christoph Eduard von Richter. Tema lasi talupoegade maad uuesti üle mõõta, et kõik koormised oleksid kindlasti õiglased.

Ajast ees olid ka von Siversid, kes said autoomanikeks juba enne Esimest maailmasõda. Teadupärast oli auto veel kuni teise maailmasõjani asi, mida nähes külalastel suu imestusest lahti jäi.

Siiski esines mõisnike ja talupoegade vahel sealkandiski pingeid. Seda näitlikustab 1784. aastal toimunud puuaiasõda. Pärast mõisakoormiste süsteemi muutmist keeldusid talupojad teotööle minemast. Mässumeelsetel ei olnud aga relvi, millega korda jalule seadma tulnud sõjaväele vastu astuda. Nii mindi võitlusesse mõisa puuaiast üles kistud teivastega. Viis talupoega said surma ja neli haavata, kuid vigastada said ka neli soldatit.

Aiateivastest rääkides ei tohi aga mööda vaadata nende taha jäävast aiast. Nimelt on Räpina mõisa ümber praeguseni iluaiad, mida hoiab korras Räpina aianduskool. Mõisahoone sees tegutseb muusikakool ja muuseum.

Rootsi kuninga tamm

Räpina mõisa läheduses on ka tamm, mida vanarahvas kutsub Rootsi kuninga tammeks. Sõdade aegu olevat üks Rootsi kuningas löönud kepi maasse ja tõotanud, et kui see läheb kasvama, saab siinne maa Rootsi riigile. Võrumaal on kirjeldatud tammelegend niivõrd levinud, et rootslased tunduvad olevat venelastega sõdimisest rohkemgi aega metsaistutamisele kulutanud. Loodetavasti on ühe praeguse suurpanga logol olev tamm lihtsalt kokkusattumus.